30. oktoober 2007

Oleks...

Nii hea on istuda kasvõi mõttes suures punase või tumerohelise sametiga kaetud tugitoolis praksuva kamina ees. Tooli kõrval tumedal vanal puust laual (nikerdatud!) on teekann ja tass koos kõige muu vajliku ja juurdekuuluvaga. Käes on tõeliselt hea raamat, mida lugemiseks valgustab kusagil käeulatuses olev põrandalamp (sest muidu rikub silmi.). Taustaks mängib absoluutselt mittepealetungiv muusika. Selline hea, et kui tuleb eriti sümpaatne laul, peatad lugemise ja laulad mõttes kaasa. Või kasvõi päriselt. Ja kamin praksub nii mõnusasti ja on soe, ja kaugemal suure tumeda kardina taga on sügav aken, millest paistab härmatav maapind või kusagilt tulev udu...

Ja siis ma tulin eile koju, kus oli khüüüüüllllm, vaat et suurt algustähte väärival määral. Põrand täiesti jääkülm, janiiedasi, nii et läksin kohe varakult magama, lollis lootuses et kahe tunni pärast, kui äratus heliseb, on tuba juba soojem ja ma suudan ilma keelt hambaplaginal otsast närimata mingit asja kokku panema asuda. Mingiks asjaks siis rahvalaul vabal teemal. Loll oli see lootus seepärast, et tühjagi ma suutsin ja tuba oli sama külm kui enne. Proovisin veel tunni pärast, aga ei midagi. Hommikul otsisin tulise kiiruga värsse kokku ja püstitasin uue rekordi kooli jõudmise kiiruses.

Ja see kõik tipnes sellega, et mul lõid põlved vedelaks, kui oli vaja loengusse minna ja asja esitada, nii et see kiirustamine oli asjatu.

Minus järjest süveneb arusaam, et ülikool on nõme ja siin kusagil võiks olla mõni sõbranje, kellega seda kiruda. Selleks, et siis edasi õppida. Jube üksik on olla.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Mulle ka ülikool kuidagi väga ei istu ning üksik on ka.