Tore

Täna on reede. Mul ei ole seelik veel valmis, aga kui koju lähen, õmblen edasi. Mu uus vana õmblusmasin, Mutike, on super. Paremad tulemused kui koduse elektrimasinaga - kõik niidipinged ja asjad on ideaalselt paigas, asjad ei kipu alt ära libisema... Ainult traageldada tuleb. Õmblemise tempo on küll tsuti aeglasem, kui elektrimasinal, sest seda peab käsitsi väntama, aga see ongi hea - muidu ei saaks kangast ühe käega juhtida. Super!

Tegelikult on tegemist veel palju, aga tuju on sellegipoolest hea. Õues oli fantastiline ilm! Külmkarge, hingeõhust tekkisid väiksed aurupahvakud, parajalt tuult... Puudus ainult jääkirme lompide peal, sest tegelikult veel alla nulli ei olnud.

Kahju, et kannad rakkus on - nood vanad saapad kõlbavad käimiseks küll, aga mitte juhul, kui seda on vaja teha nii palju. Lühikest maad - jube mugav, pikemat hakkavad hõõruma. (nii seitse kilomeetrit annab juba suured vesivillid)

Uni on, kuigi magada sai suht normaalselt. Juba paar vimast päeva ärkan sedasi, et ei raatsi üldse kohe oma soojast pesast välja tulla - tekialune on soe ja hea, ja väljas peab tegutsema ja asjalik olema. Vahe masenduseaegadega tuleb sellest, et ma jälle jaksan. Ei tapa veel/enam loengud, ei murra hommikune jahe tuba.

Päikest!