Uni ja muud

Nägin vist elu esimest otsest õudusunenägu täna öösel. See oli hästi lühike, aga enne kui ärkasin, tundsin selle koha peal kus ribid omavahel kokku jooksevad enda sees valu ega saanud hingata. Uni ise oli selline: olen rahvast täis ruumis, kurikael, kelle eripäraks on see, et ta võtab alati sellise näo, nagu talle parajasti otsa vaatav inimene ootab või kellele mõtleb. Rahvast täis ruum iseenest mulle hukatuslik polnud, aga mitte keegi ei vaadanud minu poolegi ja nii ei saanud ma endale nägu, tundsin, kuidas hakkan laiali hajuma. Siis hakkas pea ringi käima, pildid jooksid silme ees alt üles ja mulle vaatasid järjest otsa paljud inimesed, väga lühikest aega igaüks - kelle nägu paistis kaabuserva varjust, kellel keebikapuutsi seest... Aga mitte ükski piisavalt kauaks, et oleks jõudnud uue kuju võtta - järelikult nad pidid nägema mind sellise näotuna, hall udu võisin nende jaoks olla. Ja siis lõpuks haarasin ühel väga kummalisel tegelasel peast kinni, et panna teda endale otsa vaatama - pöidla surusin lõuale, teise käega otsaeest ja siis ta jõllitas mind ainiti, pooleldi kõõrdis silmega, ja siis oli kõikehõlmav kujutuse tunne ja valu ja ta naeris, sest oli mu just hävitanud. Siis oli pimedus, milles kajas viimase asjana see jube kummituslik naer ja tunne (kuigi polnud enam millegiga tunda), et valu tuleb sellest, kuidas ta mind kinni hoidis - eest ja tagant selle punki peale surudes, mille vahel keskel oligi valu. Ise tundus ta mu selja taga olevat.

Päris ruttu peale seda ärkasin üles. Esimene asi, mida mäletan, oli avastus, et enam polegi valus, ja mõte et see vist oli uni, mis pimeduse suubus ja ma just ärkasin. Kohe vaatasin oma selja taha - see oli nii realistlik ja veider, et kartsin seal päriselt nägevat lühikest, lilliputi ja normaalset kasvu inimese vahepealset kiilakat kõõritavat mehikest. Õnneks midagi sellist ei olnud. Mõned minutid hiljem uuesti magama jääda üritades aga ei suutnud muidu uinuda, kui ütlesin talle väga tungivalt mõttes, et teda pole olemas ja meenutasin ilusaimaid mälestusi - kohati isegi naha tasandil. Sellestki poleks piisanud, ma kardan, kui poleks tulnud mõtet ennast ümber keerata, näoga olematu õuduse suunas. Väga veider, päris hirmutav.

Eile oli Sinimaniseele proov. Sattusin esimest korda sellisele.. koosviibimisele ja see oli üllatavalt vahva. Alguses ei teadnud, kas ikka minna... No kuidas ma lähen, äkki nad üldse ei tea ega mäletagi mind, vaatavad et tuleb mingi suvaline sinna teise inimese korterisse sisse ja nii edasi. Aga ei, tegelikult olid kõik väga sõbralikud, nagu ma oleksingi pidanud seal olema, suutsin isegi kaasa joriseda...

Täna on tantsuklubi, aga ma ei kujuta ette, kas lähen sinna või mitte. Kui arvestada, et lähen Tallinna (ei tea millal, kas laupäeva esimese bussiga, millele jõuan?), peaks vöö valmis saama, samas, kui ei lähe, siis ma ei tea, millal sinna üldse jõuda võiksin, sest järgmine nv on BVÕ ja rahvamuusikapäevad, peale seda oli veel midagi huvitavat... Eeh, ei tea. Eks näis, mis tujus olen peale peremehe käiku.