Pikk lugu, mõtted ja toimunu

Tavaliselt ma ei tee ühe päeva jooksul kahte postitust. Põhjuseks on see, et ma tahan, et kuupäev oleks ikka iga postituse juures, aga kui ühel päeval on postitusi mitu, siis kuupäev jääb ainult kõige ülemise juurde. Aga see ei ole tegelikult oluline.

Tegelikult ma märgiks hoopis ära, et mulle meeldib Hemingway "Ja päike tõuseb" jupp maad rohkem kui kohustuslikuks kirjanduseks olnud "Vanamees ja meri". Lugesin selle esimese täna läbi, nii vahelduseks Mary Stuarti biograafiale. Kogu aeg ainult inglise keeles lugemine tüütab natuke liiga ära. Väsitab. Eriti selline tekst, mis otse ilukirjandus nagu ei ole. Või ma ei tea kah, on ta või ei ole, mina ütlen selliste raamatute kohta "teadlik kirjandus". Sest autor vähemalt loodetavasti jagab sellest asjast midagi, millest ta kirjutab. Niisiis, "Ja päike tõuseb". Selliste raamatute kohta ei saa öelda, et nad on head. Nad on midagi muud. Huvitavad, mõtlemapanevad, oma suhtumist levitavad või muud sellist. Hea ei ole selle asja jaoks õige sõna.

Aga kui ma olin jõudnud raamatuga (ja tööpäevaga) umbes poole peale, jäin ma hoopis oma elu peale mõtlema. Mõtlesin jupp aega nii ühe kui teise asja üle. Ei vajunud masendusse. Tuli hoopis tahtmine kellegiga poole ööni vanalinnas pudelit punast veini lahendada ja elu kiruda. Niiviisi heatahtlikult. Või rääkida mingisugustel päris suvalistel ja jaburatel teemadel. Noh, mõnes kohas, kus see teistele silma ei hakka ja närvidele ei käi. Ühtlasi tuli ka pähe inimene, kellega seda teha võiks. Kui ta ainult Tallinnas oleks. Njah. Ühesõnaga töötas elu mitmel moel sellele plaanile vastu ja nüüd ma olen ikkagi kodus. Mis ei pruugi ka halb olla, sest siis ma saan magada.

Mõned mõtted olid veel. Aga need ma jätaks endale.

Ja räägiks hoopis asjadest, mis mind viimasel ajal üllatanud on, näiteks. Paugupealt meenub kaks, kui meenutada, siis ilmselt rohkemgi. Keerulisi inimesi on mu ümber selleks piisavalt palju. Esimest meeldetulnud üllatust ma loodan, et suutsin õigel hetkel varjata. Head üllatust, täiesti positiivset meeldetuletust, et maailmas on isegi selliseid inimesi. Et härrasmehec polegi välja surnud. Mõni võiks sellest õppust võtta.
Teine üllatus ei vajanud varjamist. Et just nende kahega nii on läinud, üllatab peale minu ilmselt veel paljusid. Sest seda poleks enamik elu sees uskunud, vähemalt selle põhjal mis ma tean ja ringi kuulanud olen.
Siis mind üllatab ja hämmastab mõne inimese käitumine, mida võiks iseloomustada sõnadega "Kust tuul, sealt meel." Ja meeleolud tunduvadki vahelduvat nii tihti ja kiiresti. Ühel hektel päike, järgmisel äikesetorm. Üks neist äikesetormidest tegi mul "Härjapõlvlaste kaitseala" mängul olemise tõeliselt sandiks - kui igast vähemalt nime poolest abistama mõeldud liigutusest kiirgab peaaegu et kombatavat viha ja vastikust, siis oleks parem need tegemata jätta, ütleb terve mõistus.

Reedest Väätsal ma ütlen ainult niipalju, et tore oli. Aga kohati ajas kadedaks kuidas mõned oma ühise eluga nii hästi hakkama suudavad saada - ja seda, millega hakkama saada, on neil ilmselt täiesti piisavalt. Ja kui lisada sellele üks mõttearendus ühelt teiselt inimeselt, saab seda ümbritsevat õnne kuidagi palju.