Tyhi

Järsku on mul terve maailma aeg, jälle. Ma ten, mida kõike ma pean tegema, aga kahjuks ei suuda yhelegi asjale keskenduda, ei suuda neid järjekordagi panna. Selle asemel loeks terved päevad läbi.

Tegelikult ma tean ju kyll, et ma pean virgasti oma käsitööd tegema, et koguda mõningast raha ja raamatuid osta. Ja maarjajääd. Ja veel tervet hulka asju teha, mida ma hea meelega teeks. Enne Mytofesti tuleb mingi hulk vöösid ju valmis saada ometigi. Aega veel veidi on, aga oma riided sinna minekuks oleks ka kasulik valmis saada ja veidi ära uhkendada ja yldse...

Jah, mul on nõme olla ja tuju on mustas augus. Edasi tuleb elada võitlusrežiimil ja yks päev korraga. Aeg viimse hetkeni ära planeerida ja loota, et mõtetel on piisavalt tegemist.

Iga teine mõte jõuab välja yhte ja samasse kohta, ja iga kord kui see juhtub tuleb tagasi hoida pisaraid. Ja muuta see kinnituseks, et kõik pole kõigele vaatamata kadunud. Ei saa alla anda. Halli kindlusega tuleb minna edasi.