Tallinna mõjud...

Astusin kuusirbi otsa jalad katki
Ja tähed särasid mu hinge sõelapõhjaks
Ronides mööda yht puujuurikast rada
Ammusele linnamäele

Mina ju olen nõidade maa tytar
Räägin kuuga kui kassiga
Ja vaatan sind pimedast metsast
Põnevusest põlevate silmadega

Siis lendan ära.
Maha jääb ainult linnukujutis kaelast
Ja järgmine kord kui mind näed
Otsi tavalise naise tavalisest käekotist
pruunikirjusid sulgi.

Porikuu 18., 10221