miks nad sedasi teevad vol2

Et segadus minus oleks täielik, saime me täna teada omad graafikud vähemalt uue aasta esimese nädala kohta. Minul ilutseb seal suur hulk puhkamist. Sylle kukkunud. Palumata.

Yhtlasi tähendab see, et mul avanes ootamatult võimalus minna uut aastat vastu võtma Tallinnast välja. Kaugele. Igasugusest levist ysna välja. Aga et võimalusest kinni haarata, tuleb olla kiire ja see tähendab, et kui mul oli saadud luba minekuks (sedakorda mitte vanematelt), hakkas peale sebimine. Piletid, teised piletid, öömajad, rahad, värgid-särgid. Õnnestus. Aga homme tuleb ysna oravarattaline päev, sest lõuna aegu tuleb jõuda panka ja lõngapoodi ja syya, ja peale tööd tuleb joostajoosta bussi peale, et pilet enne ära osta kui see broneering vabaks antakse. Ja internetist ei saa ju ometigi osta kui raha tuleb alles hiljem. Ja seda ja teist ja kolmandat, ja siis heliseb telefon ja inimene tahab neljandat ja selle kõige orgtöö vahele tuleb ema kurja häälega et tulgu ma ometigi sööma.

Ja lõpuks on ikkagi nii palju asju mis tegemist vajavad ja nii vähe aega ennde tegemiseks.

Ja siis peaks mainima, et keerulised olukorrad jalutavad ise kätte. Neid ei pea yldse otsima ega tekitama. Aga see oli kyll ilmselt ainult mu isiklik probleem seekord. On juba kord nii, et kui ma olen kliendi isiku pärast närvis (sajal võimalikul põhjusel, tuttavana tunduv nägu, tuttav hääl või võimupositsioon näiteks), siis ma teen eriti nõmedaid naljakillukesi ja irvitan ise nende yle, muutun yliagaraks ja koperdan selle tulemusena (või teevad seda mu sõrmed humoorikate tulemustega tšeki peal) ja/või yliabivalmiks ja näen hulga vaeva ja viidan aega, et kasutada mignit programmi võimalust, mida kliendil tegelikult tarvis ei ole ja mida tavaliselt kunagi ei tehta. Enamasti katastroofiliste tagajärgedega, näiteks jooksevad selle peale pooled kassaarvutid kinni. Suurepärane.

Ja siis peaks... võtma ja asjad ära pakkima, muidu ma kylman homme ja ylehomme ja nii ära. Näiteks.