kõigest

Uus nädal algas puhkepäevaga. See oli yleeile. (Jah, neljapäeval. Vähemalt mõnda aega juba ja mõnda aega veel käib mu isiklik kalender neljapäevast neljapäevani, tehke mis tahte. Vahet pole, töö on nagunii graafiku alusel, nii et vabad päevad langevad teiste inimeste vabade päevadega kokku pigem juhuslikult ega muutu nädala loogiliseks alguspunktiks.) Kolmapäev oli pisike traagika, nimelt olin ma nädala algusest saati absoluutselt veendunud, et peaks olema vaba päev. Ärkasin pool kymme selle peale, et ylemus helistas ja tahtis teada, kus ma olen ja miks mind tööl pole. Olidki nässus kõik plaanid - okei, terve plaan - sõita õhtul Tartusse tantsima. Oleks hommikul õigeks ajaks tööle läinud, oleks jõudnud. Oleks vaba päev olnud, oleks ka jõudnud. Aga et ma pidin oma apsu tõttu (kõik naersid, eriti pahane keegi ei old) poolteist tundi kauem tööl olema, siis essugi ma jõudsin. Kuigi polkadest ilma jääda pole ka ilmatusuur traagika.

Puhkepäev algas lebotamisega ja muutus sujuvalt toa kokku pakkimiseks. Kolimisest endiselt kohevad asjade hulgad said korralikuks muudetud mingil määral ja mahtusid ilusti ettenähtud ruumiosadesse ära. Kuna kõiki ruumiosi ei ole veel ette nähtud, ei saanud päris kõike ära panna. Aga kui kunagi see tuba kõik oma mööbli kätte saab (praegu puudub yks detail ja yks on poolik - ei, yks asi on veel puudu) siis seal saab olema ohtralt ruumi ja ilus. Või mitte just ohtralt, aga piisavalt. Võitlesin diivanilaua vastu, edukalt. Iseenesest vajalik vidin, aga eeldab et kõik seinad oleks keskpunktist meetrijagu kaugemal. Muidu lihtsalt ei ole ruumi elada. Aga hetkel poolik detail on voodi. Ilmselt on mingid pisividinad, mis selle juurde kuuluma peaksid, kuuri ära kadunud ja asja pole võimalik lõpuni kokku panna. Lisaks läks just enne magamisaega katki nöör, mis yhte lipirida koos hoiab (ilmselt niiskust saanud ja vanadusest...) nii et nyyd võtab voodi ja maha tõstetud madratsid ära pea kogu ruumi mis olemas on. Tyytu.

Kui raha nagu oleks siiski veidi, on ilmatu lihtne minna kaasa tarbimisvaimuga. Mitte ennast hingetuks poodlemise mõttes, aga yhte ja teist ja kolmandat on ju vaja. Ja neljas ja viies oleks ka ilusad. Ja kuues näeb lihtsalt vastupandamatu välja, mis siis et vaja pole. Otse ebavajalikku midagi siiski ei ostnud. Veel. Lihtsalt riidepuid ja kleeprulli (kui kass majapidamises karva ajab, on see absoluutselt asendamatu) ja aknavärvid. Need mahakooritavad, teate kyll. Kui mul on kaks suuuuuurt uksakent rõdule, siis oleks ju puhta patt jätta need millegi huvitavaga kaunistamata. Ja vaja oleks veel kardinapuid ja kardinaid ja kangast millega pehmemat sorti mööbel ära katta (need õnnetud tykkdiivani nurgad ja kaks tumbat, mis kõik isesugused välja näevad) ja tegelt oleks hästi vahva teha mõnedele raamaturiiuli lahtritele uksed ette, nii et nad on puust ainult karkassi osas, muidu tapeediga kaetud. Ma armastan oma tapeeti. Aga see eeldaks et mul on raamaturiiul ja seda peab vist oma pool aastat veel ootama. Mida ma niikaua raamatutega teen, ei tea.

Sest neid tuleb aina juurde, mind ei tohi raamatupoodi lasta. (Good grief, ma TÖÖTAN yhes sellises ja pean päevast päeva päevad läbi vaatama kuidas pood on täis raamatuid mida ma tahaks.) Viimatine saak Varraku soodusmyygilt:

• kaks hilisemat Dyyni osa
• miski raamat tikkimisest

Ja pärast Raamatukoist:

• kolm osa vadja keele sõnaraamatut
• "Mõrsjalinik" (pehmekaaneline)
• väikses köites "Imede saar"
• ja järjekorranumbrid "Rõõmulaulu" ja "Nõiduse õpilase" jaoks.
• Mis tuletab meelde, et Liisaga ei tohi tylli minna. Tal on rahvariideraamatud. Kõik kolm.

Kui asjad samas tempos jätkuvad, ei mahu mu raamatud raamaturiiulisse ära selleks ajaks, kui ma selle saan. Või paar kuud hiljem. Hetkel veel on ruumi yle, aga kui kauaks.

Tantsuklubi võiks rutem kätte jõuda. Ja kauem kesta. Yldse tihemini olla. Rohkemate inimestega. Kaminatule või lõkkega. Uhiuute ummiskingadega, mis siis et neid mul kyll pole. Elu ja tantsulustiga. Kasvõi põdrakõlinaga. Neet, teisipäeval jälle ei saa Tartusse laulma. Õhtupoolne vahetus, mis parata. Niuviu, ilu ja värve tahaks! Laulu ja lustilöömist, kiikumist! Suve. (Palju tahan, tean-tean.)