peast põhjane

Oh miks ma kyll ei saa pooled või kolmveerandid päevad praegusel ajal kodus vedeleda, magada ja unistada. See, mida ma siis näeks, on lihtsalt kahtesemisväärselt palju parem igapäevasest jamast. Nimelt näen ma unes ja mõtete tagataustal kogu aeg ilusaid, põhjalikke asju. Põhjapõdra-ja muud kenad karusnahad, pronksehted, siidist kootud virvekirja vööd, meeletult ilusad noad, sirgeselgsed ja murdumatud Põhja inimesed vanade värvilistes riietes, virmalised ja lumeväljad, põtradest veetud kelguga yle lumeväljade tuhisemine selge tähistaeva all, toredasti riides talutydrukud kes tulevad ruumi, kiigele või lõkke äärde tantsima-ilulema, hõberahad, kaelalehed ja muu hõbeilu, hirmkenad kirikindad, avarad tasased maad nii lumega kui lumeta ja nii merega kui mereta, trumminahapõdrad koos trummiga (justnagu see pisike põder mis all ahju kyljes on...), kuksad, lusikad ja uhked tikandid sinistes, punastes, kollastes ja mustades toonides, luiged, kured ja muud linnud yle ilmajõe lendamas ja suured vanad kalad selle jõe põhjas, mäed nagu need ainult Põhjamaal olla saavad, pikad laulud ja ohtrad jutud laagrilõkke ääres, kirjud puukirstud rikkaliku sisuga ja nendel istuvad õnnelikud neiud saanis või vankril, hea kollane või ja tugev must leib... Seda loetelu võiks jätkata.

Ja igapäev... nii tavaline, nii iluvaene et kirja või põletusaparaadiga uhiuue kapi riiulite esiservi (või pruuni vildikaga, sest põletusaparaati nad vist ei kannataks...), nii laulu-ja loovaene et laula tööle minnes omaette ja lase ennast lolliks pidada. Nii lumevaene siin Tallinnas, et lumevalgus ei jõua hinge (kuigi ehk on lumevaesus vähemalt siinakandis heagi, sest kesse jõuab ära jälestada neid määrdunud ja sulavaid lumekuhjatisi kui see kraam lõpuks sulama hakkab.) Nii tyhi inimestest, ilust ja toredusest...

Äraigatsus ja siiataht... Suvalistel hetkedel tulevad meelde kahe inimese luuleread. Eriti tollest yhest luuletusest, mida ma kõigele vaatamata peast öelda ei oska, ikka jäävad mõned värsid vahele.

Suvaline asi võib saada viimaseks õlekõrreks ja ma hakkan inimeste peale karjuma. Täna muidugi... noh. Tuled koju. Selja taga on raske tööpäev, kus eriti viimased kolm tundi olid sa alati vales kohas ja oli kuritegu, et polnud võtta viite paari käsi korraga. Kolm veebitellimust kokku otsida, pool aega yhe koha peal paigal passida sest teine inimene tahab ka sööma, samal ajal käib yks ylemustest iga viie minuti tagant kysimas, et miks juba valmis pole. Palka veel ei tulnud, hea oli et hommikul peotäie komme kaasa haarasin, saab vähemalt kalorid kätte et edasi toimida. Pea käib ringi, juba kolmandat õhtut järjest. Lootsin, et vanaema ehk mõõdab rõhu ära - ja läksin koju jõudes temaga tylli. Ma tahtsin ainult juhtida tähelepanu, et ei ole hea kui kassikonserv seisab avatult sooja põranda peal pool päeva, sest see läheb ju pahaks ja ajab kassil kõhu lahti. Et las tal olla söögiajad. Kui mulle seepeale kõik kolm kodusolijat hinge sittuma tulid (vabandage väljendust, aga just see on kõige paslikum väljend), saatsin nad kõik perse ja karjusin vastu ka. Sest kui ma arvan et mul on õigus ja teisel inimesel mitte, ei keera ma sõnadega löömise peale teist põske ette. Suvaline asi... viimane õlekõrs... lugu lõppes sellega et tulin siia ylesse oma tuppa ära ja nutsin padjatäie.

Ärataht...

Neet'. Homme on teisipäev ja ma olen jälle õhtuses vahetuses ega saa minna Tartusse, osta oma kandlele uut keelt ega laulda.

Põhja-taht. Mis siis et seal on pime ja kylm. Mulle meeldib pimedus ja kylm näo peal ei tee ka midagi, kui muu on mõistlikult soojas. Selleks on mitu paari kindaid ylestikku ja mitu paari sokke samuti - siis pysib kere ise ka õhema riide sees soe.

Iluigatsus. Seda sorti ilu, mida poest ei leia, kui väga palju õnne ei ole. Kadakasse põletatud geomeetriline taimornament. Täpid ja rombid ja ristid ja põdrad ja lumehelbed. Pärlite ja paeltega tikitud tasku. Pronkskäevõru karusnahal. Põhjaigatsus.