hea

Sellega on siis nyyd selge. Ja rohkem polegi öelda.

Yhe halli kuju lohutamiseks kulus suurem osa ööunest, ööl mis isegi võimatult lyhike. Ega ma ei kurda. Oli vaja. Ehk tunnikese sain magada. Koju ei jõundkid. Võimatu lyhidus seisneb selles, et kui mul on peale õhtust vahetust hommikune vahetus (seda ikka tuleb ette, mõistagi), lõpetan ma siin yheksast-poole kymnest ja pean tagasi olema pool yheksa järgmisel hommikul. See teeb keskmiselt 11 tundi vaba aega vahepeal. Sellest yks kulub sõitmisele koju ja tagasi, veel yks kulub sätitamisele õhtul ja hommikul (kokku), järgi jääb yheksa. Kui arvestada kaheksatunnise uneajaga, jääb alles kurb tõdemus, et jõuan õhtul koju, söön valmis oleva toidu ära, vahetan kodustega paar sõna, ja peaksin kohe magama minema. Tegelikkusele see muidugi ei vasta, järelikult saan ma juba idee poolest lyhikestel öödel magada liiga vähe. Kuus tundi kõlab enam-vähem realistlikult, aga kui kellegagi yle võrgu põhjalikumalt rääkimist on, võib sellest veel kaks maha kriipsutada. Tegelikult ei häiri, räägin lihtsalt.

Yhesõnaga, ma olen sooda. Uimane ja unine, ajan asju segamini ja teen vigu. Kassas töötades on see veidi pahasti. Aga lõuna ajaks peaks yle minema - hetkel hoiab kohvi pysti, pärast tegevus. Kuigi pudel Cocat või muud kofeiinirikast ei teeks siin leti all igaks juhuks ka paha. Toob keegi?

Ja õhtul on tantsuklubi (jee!), mis tähendab, et magama saab hilja. Kui mitte isegi väga hilja. Sõltuvalt sellest, kas ma tahan õhtul oma linna yle vaadata või mitte. Pigem siiski, kevad on. Tugev on olla. Kindel. Ju ma vist leidsin sõbra. *muig*

Kevad on, rahvas. Ärge pange kylmakraade tähele, kevad on. Te vaadake omati seda päikest ja yritage talle selgeks teha et ei ole. Ei õnnestu, ta ei usu teid. Kas te isegi selle juures ennast usuksite?

Päikest!