Miski (nagu näiteks sõprade omakoduasjandused) tekitas minus kohutava tungi kodust välja, omaette elama kolida. Mis olekski päris ok, aitaks ehk teha yhe heateo ja puha... kui ma ei läheks hiljemalt septembrist yle poole väiksemale tööajale ja sellest tulenevalt ka poole väiksemale palgale. Praegusest sissetulekust ma oh yllatust, suudaks isegi Tallinnas midagi yyrida, eriti kuna ma avastasin, et kaaselukaid pidada polegi suurem häda ja viletsus, vaid võib täitsa lõbusaks osutuda. Aga kui kõik läheb nii nagu ma tahan, olen ma sygisest jälle tudeng. Ja edasises eriti uduõrnas plaanipojas-unistuses-uitmõttes võib syydistada mu kallist kolleegi, kes selle välja käis: võibolla olen ma talvehooajal 10223/24 hoopis kaugel ära ega näe päikest terve tykk aega vähemalt. Seda võib lugeda ka nii, et keegi saatis mind sinna, kus päike ei paista - aga tegelikult ma läheks ise ja innuga.

Hommikul Tallinna jõudes oli kuidagi eriti ebareaalne olla. Kõik nägi välja nagu päris, selle vahega, et puutuda ei julge - äkki ei olegi tahke majasein, äkki läheb käsi sisse ja läbi. Kõik nägi välja _nagu_ päris. Teatrikulissid, seest ja selja tagant võibolla õõnsad nagu metsamoor. (metsamoorid oli õõnsaks arvanud juba Lindgren, laste lemmikraamatus "Madlike ja Jaanikingu põnn". Kuidas nendega tegelikut asi on, minaeitea, pole au olnud yhegagi kokku puutuda.) Ainult udu veel majade vahelt puudu et asjale täielik uskumatus tagada. Illusiooni aitas säilitada pilve taha pugenud päike. Tallinn on naljakas koht: nii hea on siit ära saada, kui vähegi ilma, põhjust, aega ja autosid on. Ja hea on tagasi tulla ka - sest lõunas ja lennus olemine tegelikult natuke väsitab. Pisinatuke, aga nii fyysiliselt kui vaimselt. Ei midagi, millest juba tööpäevagagi välja ei puhkaks, ammugi veel korraliku koduse ööga. Ma ei ytle, et magatud ööga, sest hetkel näeb kava ette pigem vööde kudumist kui voodis lamasklemist.

Jah, elu hakkas kunagi pihta. Vist natuke aega tagasi. Võibolla on see ainult minu mõistus, mis tõmbab juba poolest sygisest - heakyll, sygistalvest, näiteks hingekuust - pidevalt paralleele kahe elu vahele, alates tantsuklubis uustulnukate tantsimarebimisest, (mida ma enam eriti ei viitsi, kuigi peaks) ja lõpetades tuliteabmillega. Aktiivseks läks veidike aega tagasi ja läheb samas taktis edasi. Hoidku iga takistajat!

Tõde on see, et ma olen oma elu praeguse kujuga lihtsalt liiga rahul, et seda kergekäeliselt millegi vastu vahetada. Käib kõige kohta. Igatsus jääb ja oodata jaksan veel kaua. Aga (taas)tekkinud on tingimused. See on hea, ytleks yks kõrvalt. Ma ei vaidlegi, aga ega ma just ei juubelda ka.