Ma olen viimasel ajal hakanud rohkem mõtlema kahele asjale: esiteks, sõnade tähendusele ja umbmäärasusele, aga teiseks sellele, millest siia veidikene huvitavamalt kirjutada saaks kui igapäevaaruande tasemel.

Hiljuti rääkisime emaga puhtusest. Jutu käigus tuli välja, kui erinevad on meie arusaamad sellest. Tema jaoks on kaks mõistet, mis kokku käivad, puhas ja pehme. Minu jaoks neil suuremat seost pole, otse vastupidi - puhas on sile, sirge, konkreetne, läikiv, selge ja nendega kaasnevalt ka kõva. Ema tõi ideaalse "puhta" näitena vati - et selle põhiomadus on olla puhas. Minu jaoks on vatt eelkõige pehme ja valge, aga puhas ei pruugi olla. Samas näiteks ilma servadeta ja vaevumärgatavate jalgadega piimklaasist laud, kui see just saiapuru täis ei ole ja muidu tyhi on, on ilmtingimata puhas. Ja võib olla puhas ka juhul, kui ta muidu tyhi ei ole.

Mind hakkas asi huvitama ja võtsin järgmise sõna: kysisin, mis on ema arvates linnu põhiomadus. Lind kui selline stereotyypne ilma yhegi konkreetse liigi tunnusteta yldmõiste, mis igayhe jaoks on nagunii tsipa erinev, on ema jaoks põhiliselt armas. Mis hakkas mul vaikselt juba yle mõistuse käima, sest minu jaoks lind põhiliselt laulab. Ja nii suured erinevused juba yhes peres!

(vahemärkus: ja on olemas inimesi, kes ostavad ilma suuremalt mõtlemata ära neljasajakroonise raamatu sest ma ytlen, et see on täiesti värske, just täna tulnud. Jeerum. Ylehinnatud ja igav, kui aus olla, aga selle ma jätsin mõistagi ytlemata.)

Selle synnipäeva stiilseima kingituse tiitli saab minišampa-ja-roosi-kombinatsioon, mille yks kolleeg tõi. Pildistasin asja yles, enne kui täiesti autonoomse roosi (tal oli see eluvedeliku-ampull kylges) teiste juurde vaasi pistsin. Pilti näitan siia siis kui koju jõuan.

Mingi ebamäärane ja ebasyndsalt suur väsimus on. Nädal aega lõunani magamist ilmselt raviks, aga kust see aeg võetakse?