elust

Ma olen viimasel ajal näinud nii mitut nii põnevat unenägu ja yhel ööl lausa kahte korraga. See oli veidi kummaline ja käis umbes nii: unenägu algab. Seoses tegevustikuga lähen kõrvalruumi (või kuhugi yksinda ringi avastama igal juhul), ja tuleb teine unenägu. See mängib ennast lõpuni (ja on eelmisega absoluutselt seostamatu), siis jätkub eelmine uni sealt, kus ta pooleli jäi. Võimalik, et jäin unes magama ja nägin seal magades und, aga aega ei paistnud kuigi palju möödunud olevat.

Mõtlesin välja, et tahaks muinasjutte kuulata. Või yldse jutte. Elavas esituses, näiteks Piret P. omas oleks suhteliselt ideaalilähedane variant. Aga tegelikult on liiga vähe, kaugelt liiga vähe jutuvestjaid tänapäevas yldse. Mõnda aega tagasi mul oli pigem ykskõik ja eelistanuksin iga kell lugemist, aga peale mõnda pisikest jutuepisoodi Aidas, ei mäletagi mis puhul, olen asja nautimise enda jaoks avastanud. Kunagi jäin huvitavatel põhjustel yhest räägitud jutust ilma - aastal 10220 vist. Talvel. Kyynlakuus. Esiteks tundus totakas istuda ammulisui põrandal ja vaadata, kuidas toolil istuja midagi räägib, oma toona kergelt kahtlase diktsiooniga. Teiseks tundus natuke jabur seal istuda ja jutustajat ignoreerida, ainult sõnu kuulates ja ise mujale vahtides. Kolmandaks ei tahtnud ma tol hetkel igaks juhuks yldse jutustaja tähelepanu alla sattuda, seda oli niigi kergelt ebameeldivalt palju mu pihta tulnud - või noh, mis ebameeldivalt, pigem harjumatult ja ebamugavalt.

Lugesin jälle kusagilt midagi, seekord tulemustega et tahaks kuhugi minna. Ykskõik kuhu, peaasi et võimalikult kaugele, võimalikult yksi, hääle ja kondiauruga, mööda maanteed linnast väljas. Ka praeguse ilmaga. Ja nii väga tahaks, et võtaks kohe praegu, paneks saapad jalga ja läheks. Nii kymmekond kilomeetrit vabalt, ehk ka 20, kui vaja. Viitkymmet enam ei viitsi, veel. Ehk kunagi hiljem, praegu mul on veel meeles, kuidas põlved põrutusest valutasid.

Tegelikult... ma olen täna keskmisest tublim olnud. Töö juures sai osakond korda, homme tuleb sinna uus inimene lisaks. No ei jõua kõigel meilt läbi käival inglise keelel poole kohaga töötajana silma ja kätt peal hoida. Eriti arvestades neid hiigelkoguseid, mis viimasel ajal tulnud on. Kodus lõikasn yhe uue vöö jagu lõngu valmis, homme hommikul panen yles.

Kontrollisin järgi - firma Timer teebki sigadusi oma hindadega. Märkmik, mida ma sedasi igapäevaselt kasutan, asjade ylesse kirjutamiseks ja kellaaegadeks, on vahetatava sisuga. Idee poolest. Praktiliselt ta seda olema ei kipu. Nimelt sobib sama sisu mitmele asjale (hinna järjekorras): kallile täisnahast rahakott-märkmikule; kolmeosalisele märkmikule, mida ma siis kasutan; kaheosalisele märkmikule; yheosalisele väga plastiste kaantega märkmikule. Sisu on hinnalt täpselt keskmine, esimesed kaks on tast kallimad, tagumised kaks aga odavamad. Kui ma, mitteraiskaja inimesena, tahan osta ainult sisu, pean ma selle eest rohkem maksma kui mõni, kes ostab terve märkmiku. Kui ma ei taha sildi eest peale maksta, pean ma ostma ta koos kaantega, mida mul tarvis ei ole. Sigadus! Päris ostmata jätta ka ei taha, (kuigi see oleks neile paras)sest tarvis ju on, ja teistel firmadel ma ei ole sobiva formaadi, paigutuse ja hinnaga variante näinud.

Otsustasin oma magamisajad kella juurde paika panna mõneks ajaks. Või vähemalt ärkamise aja, hästi rangelt. Telefoni sättisin häält tegema nii ärkamise kui soovitatava magama jäämise aja juures - siis kuuleb ise ära, et nii, nyyd ma peaks juba magama minema ja saab täpsemini otsustada, kui kaua veel yleval olla.