esmaspäev

Pusle vedeleb põrandal. Suur ja ilus, 2000 tykiga elukas. Kuhu ma ta hiljem panen, ei tea. Kokku on pandud ainult raam, rohkem pole veel jõudnud. Ja tegelikult ei peaks ju tegelema sellega vaid hoopiski filosoofia kodutööga, virtuaalsete loengute kuulamise ja repliikide kirjutamisega.

Aga ma olen natuke kurb ja ettevaatlik. Kardan, et keegi sai haiget minu ytlemistest-ytlematajätmistest. Proovisin kyll selgeks teha, et ainult mu isiklik probleem ja mitte kellegi teise viga. Et ma mitte ei jookse peaga vastu posti ega syydista siis posti mulle kallale tulemises, vaid ytlen, et ma tõepoolest jooksen peaga vastu posti ja saan ise haiget kah, vaat mihuke tobu. Ja see, et ma pidurdada ei oska ja justnimelt jooksen, on mu enda häda ja viga, mille parandamisega ma muide tegeleks kyll kui oskaks-saaks. Ja niipalju parandan ja paranen kui oskan. Aga... oeh, elu on kole ja kurb ja jälle olen ma endale jama kokku keeranud ja yleyldiselt niu.

Nädalavahetusel, täpsemalt laupäeva hommikul käisin Mardilaadal ringi, ise magamatane. No võibolla mitte päris ja täiesti uneta, aga liiga vähese unega kindlasti, sest reede öösel tuli uni alles kella kahe-kolme aegu (poole yhe paiku sain Virust välja...) ja ärkamine kella 9'st. Telefoni suutsin suure unega jätta enda asemele voodisse magama. Kui keset laata inimesi ära kaotama hakkasin, avastasin et oi, mm, telefon, jaah, on vist tõesti kusagil kaugel. Aga laat ise oli tore ja kena ning ma sain Lumetihasele paraja kotikese ka. Ideaalis peaks nyyd sellele siis pisikese karabiini kylge yhendama et igasugust märatsemist muusika ja kõnedega vähem oleks. Veel myydi mulle linast niiti ja mesi (kahte erinevat huvitavat mett, järelikult mesi.) Yldiselt myydi veel paljut head ja huvitavat ja yhe komplekti Soome toodetud kõlasid oleksin äärepealt isegi ostnud, aga neid oli liiga vähe. Mida ma teen kymne kõlaga?

Ähh. Tunda, nagu oleksid kellelgi haiget teinud, kogemata, on ikka ilgelt nõme, isegi kui võibolla tegelikult ei ole.