11. märts 2010

mis must kyll saanud on...

Yks oht on kindlaks tehtud. See tähendab, veel yks ork, kuhu otsa astuda ja veel yks õngekonks, mis on armsasti sööda sisse ära peidetud.

Leidsin ajukeemia arvates ideaalse asendaja sedasorti autosõidule, mis mind kylmaks ei jäta. Aga kui autosõit on veel omakorda pigem teiste asjade asendus või alternatiiv ja sellisena pigem kahjutu (olenevalt kaassõitjatest-kaasteadjatest), siis see uus on ork, kuhu ma pigem ei astuks.

Tõesti.

Sest see ei sobi mulle ja on yldse pigem ebameeldiv kõiges muus kui ajukeemiale sobimine. Ei meeldi ka. Aga mis teha, aegajalt mulle ei meeldigi enda reaktsioonid kõigele.

Kui ikka katus liiga kergesti pealt ära käib, on kaks asja: esiteks on hea teada, mis seda põhjustab. Võimalikult kõik põhjustajad tuleb välja selgitada, et ennast ebameeldivate olukordade eest kaitsta suuta. Teiseks on vaja olla pidevalt valvel, et katus alles pysiks. Tundub karm, aga päris hirmutav on mõte, et kellegi pahatahtlik pilk võiks mind katuseta näha.

Mhm, kardan ärakasutamist.

Nendele, kes eelnevast suurt midagi aru ei saanud: ei, ma ei seleta seda lähemalt. Või kui, siis erandkorras. Väga erandlikus korras. Ja need kaks, kes yhest või teisest poolest midagi taipasid - ei, teist poolt ma lahti ei räägi. (Sest ilmselt on kaks inimest, kellest yks või mõlemad seda kirjutist lugema võivad sattuda, ja kes eelnevast jutust yhest või teisest osast aru suudaksid saada. Vähemalt kaks, aga ilmselt mitte rohkem. Ja kummagi puhul ei taha ma teisest poolest rääkida, sest need seosed ja teod on pigem veidrad või häbenetavad.)

Tantsuklubi oli suurepärane, lihtsalt suurepärane. Sain muuhulgas teada, kuidas mu instinktiivne ajupoolkera töötab. Seltskonnast kipub välja selekteeruma lemmik, kelle käitumistel ja arvamustel siis silma peal hoida. Aga seda ainult juhul, kui mõte/positsioon lahti on. Huvitav.

Jälle ma tolgendan siin ringi kell palju öösel.

Aga ma ei saa märkimata jätta, kui kohutavalt ilus on ikka veel öine vanalinn. Oma tavakohtades Toompeal ja Šnelli tiigi juures ei käinud kyll - linnas tundus veel elu sees olevat ja ma ei taha sellisel öisel ajal kedagi näha. Ennast kellelegi näidata. Seda ilu kellegagi jagada. Ilmselt ongi nii parem, sest nii jäävad need paigad puhtaks.

Nyyd tuleb syytunne - syy enda ees, et mida ma omatigi teen, ja syy teiste ees, et vaikin. Põhimõtted tulevad kurjade kurikatega koputama mu "puhaste" hingeuste taha. Võeh. Ma ei tee nii. (Pea meeles, karjub pool aju. Pea väga hästi meeles, kuidas sa ennast praegu tunned! Meenuta seda, kui elu liiga ilusaks läheb või aju järgmist keemialaksu nõuab.) Ei, ma ei pidanud siinkohal silmas manustatavaid kemikaale, vaid ikka neid, mis igayhe keemiavabrik tootma kipub. Mul on lihtsalt pisike kahtlus, et mul käivad need asjad väga tugevalt.

Kommentaare ei ole: