14. märts 2010

Natuke nutmist ja emotsionaalset tasakaalutust.

Syda läigib, mõte ei tööta yldse. Kylm on. Ja see kõikehaarav tyhjus, nii et ma ei saa isegi raamatut lugeda ega muusikat kuulata, sest need ei tähenda parajasti midagi.

Uni oleks nagu, aga tegelikult ei ole ka - öösel ärkasin mitmeid kordi yles, korra kylmast, korra palavast (sest kylma peale haarasin ma läheduest kõik soojapakkuvad asjad ja kuhjasin nad teki peale), korra unenägudest.

Mitte mingit tahtmist ei ole. Teed ei taha. Syya ei taha, kuigi loogiline oleks tahta peale homset võileib-pluss-kodujuust terve päeva jooksul (st, võileib või kaks ja topsike kodujuustu kokku, mitte iga kord.) ja ega ma siis hommikul ka korralikult ei söönd.

Esimesed maigud sellest tulid eile õhtul mööda Sõpruse pst'd kõndides. Masinaks läks kätte. Yks jalg teise ette, peab pysima liikumises. Pilk jalgadest meeter edasi maas, sest tundus mõttetu pead pysti hoida.

Ja kogu selles hallis tyhjas maailmas mitte kedagi. Mitte kedagi, kellel oleks oma elu kõrvalt aega. Mitte kedagi, kellelt ma võiksin seda eeldada. Mitte kuhugi minna, kui yksinda omas toas olemine tundub karistusena. Sest kõigil on omad elud ja kellegi teise peale loota on nende suhtes ebaõiglane.

Ja oleks mul siis midagi traagilist häda. Kõik peaks ju nagu korras olema. Ymberringi läheb teistel hästi või enam-vähem hästi. Midagi ei ole katki läinud, keegi ei ole maha surnud.

Ainuke asi, mis muutus, on yksiolemise sund. Teadmine, et kuhugi pole enam kurja maailma eest varjule põgeneda. Et kellegilt ei saa enam oodata ajutistki pelgupaika. Tormisadamat, milles korraks hinge tõmmata ja jõudu koguda, enne kui edasi jaksama peab.

Ma mäletan, et kunagi ma olin tugevam. Kunagi mul ei olnud neid asju tarviski. Siis tulid nemad, mõlemad, yksteise järel, ilma et ma vahepeal oleks jalad uuesti alla saanud. Jäin nõrgaks ja lähen kergesti katki. Jah, kunagi ma olin tugev. Ma ei mäleta enam, kuidas see käis.

Ja kuhugi ei ole taganeda, kuhugi ei ole peituda, kui enam ei jaksa. Jälle.

Ja mis kasu mul on sellest, et öeldakse - ma olevat hea. Ilmselt mitte piisavalt. Eks paistab, kas lähebki nii: mina näitan, et rahlikult ja koduselt ja igasugusel kombel saab olla. Ja siis nad lähevad ja leiavad kellegi, kellega seda kõike olla.

Kohutavalt alt veetud, reedetud tunne on. Oleks siis ometi olnud aega harjuda, kohaneda, avastada et asjad ei ole enam hästi. Aga kui mul on yhel päeval olemas kindlus, et kui kõik halvasti läheb, on olemas keegi, kes teeb pai ja ytleb, et kõik saab korda, kõik juba ongi peaaegu korras; ja järgmisel hetkel saan ma teada, et aitab. Et nyyd sai minu jagu lohutussõnu korraga ja pöördumatult otsa. Et kui halvasti läheb, siis noh, ma ei tea, oota veel nädalake, sajandike ja siis äkki isegi leidub pool tunnikest, et korraks ära kuulata, mis parajasti häda oli.

Aga kui mul on parajasti traagika, ei ole mul grammigi kasu sellest, kui ma pean ootama kaks päeva, et sellega võibolla natukene tegeleda jõutaks. Kaks päeva võib samahästi olla kaks aastat sel hetkel, sest tarvis on praegu. Sest just paregu on tee pysti ees ja elu nii kole, et sellele otsagi vaadata ei jõua. Kui ma ei jõua astuda enam yhtegi sammu, ei ole mul kasu rõõmuhõikest, et ainult viis kilomeetrit veel, sest järgmine teekäänakki on terve igaviku kaugusel.

Ja mitte et siis ka abi saaks, aga "ma võin ju teha nägu et ma tahan aidata! Oi kui kahju, nii ma kyll ei saa. Aga kui ma saan midagi muud teha, siis heameelega!" Mitte et mul oleks muud vaja. Et näitlik olla - kui mul on vaja kiiresti ja hädasti jõuda punktist A punkti B, ei ole mul mingit kasu pakkumisest toa seinad yle värvida.

Võibolla ma olen isekas ja ebaõiglane selliste muredega. Nagu ma enne ytlesin, ei ole ju praegu muud häda kui igasugusest toetusest ilma jäämine, aga kes ma olen, et toetust loodan? Mis õigusega ma yldse kedagi oma muredega koormata julgen? Teistel on omad elud, millega nad yritavad hakkama saada. Ilmselt oleks korrektsem ennast teki alla ummuksisse keerata ja vaikselt hingamine ära lõpetada, siis ma ei segaks. Siis ma ei ajaks häid inimesi öösel kodust välja oma väikeste probleemikestega. Head inimesed ei tee nii. Head inimesed ei sega teiste elusid, eriti kui need parajasti hästi lähevad. Head inimesed hoiavad oma mured endale, et keegi teine ei peaks muretsema. Ja kui enam ei jaksa, lähevad rappa, vaikselt ja omaette, et teistele mitte koormaks olla.

Kommentaare ei ole: