yle-eelmise vananenuks kuulutamiseks

Kõige paremat nõu annad endale ikka ise. See on ilma eelneva ettevalmistuseta kohe kasutatav, sest selle oled ise kunagi välja mõelnud, see on juba endale omane, see on juba kusagil sees olemas. Tuleb ainult meelde tuletada. Seda ei pea enne kolm tundi seedima, et kohale jõuaks, see on juba sinu enda loomulikul, omastataval kujul. Midagi nende kuulujutude stiilis, et parim liha on inimliha, see on kergemini omastatav. Parimad mõtted järelikult ka need enda omad. Mis ma siis avastasin:

Leidsin yles, et igas halvas on ka midagi head, esiteks. Teiseks, et kui olukorda muuta ei saa, vaata, kas saab seda kusagilt teise nurga alt vaadata. Et see hea yles leida.

Midagi sellist, et kui muuta ei saa, tuleb leppida, sest tigetseda või vihastada asjade pärast, mida muuta ei saa, on tyhi energiakulu.

Ja see, et halba on ka vaja, sest muidu harjub asjade heas seisus olemisega ära. Muidu muutub see tavaliseks ja siis ei oska seda enam hinnata.

Kui see nyyd paar nädalat yhtelugu meeles ka pysiks, oleks veel eriti imeline. Siis äkki jätkub kauemakski.

Milline õnn, et mul on kogu aeg olnud yks ja sama, see blogi siin. Saab meenutada, kuidas siis oli, kui ma eluga hakkama sain. Sest mälestusi sellest ajast niisama enam eriti alles ei olnud. St, tuletamise peale tuli meelde kyll, eriti yks või teine seik, aga yldist tunnet enam polnud. Ja seegi, mis oli, oli ajatelje peale laiali määritud.