Mida ma vahepeal teinud olen, et ma kirjutanud ei ole? Juba mitu õhtut järjest olen kella väga paljuni arvuti taga istunud ja yhe või teist asja lugenud. Kes ei teaks, kui kerge on ennast wikipediasse või mõnda muusse säärasesse paika harutama unustada. Nii juhtuski, et vastu reedet sain magama alles kela viie aegu ja siis ka seetõttu, et tundus nagu oleks enne linna-sõidutundi vaja rohkem kui null unetundi. Taevas oli juba veidi heledamaks läinud.

Aga ega ma ei istu tegelikult ju päris kogu aeg internetis. Seda enam, et see meil viimasel ajal natuke jõnkslik on olnud. Olen olnud tykk aega yleval ja kuulanud näiteks ööylikooli võrokeelseid loenguid - tagajärjeks see, et tavalisse põhjaeestikeelsesse suhtlusesse tykivad aegajalt sisse ebakohad. Kui ikka ytled poes kliendile "See on taamal, tolle laua tagumise otsa peal", siis mõtled päast järgi, et huvitav, kust selline kasutus. Mitte, et tas midagi halba oleks, aga harilikust erinev ja seetõttu kõrvatorkav.

Kui ma parajasti aktiivselt erinevaid teadmiskillukesi ei tarbi, olen ma siiski yhe ja teisega hakkama saanud. Ehtekarbike ja pross Inglismaale saatmiseks said eile ilusti õigeks ajaks valmis, ise olen hirmus rahul. Nyyd tuleb teine ka valmis teha.

Vähehaaval nõelun ja unistan selle kõrvale õmblemisest. Sest, noh, viimatine linane särk tuli välja, et jäi hulka lyhemaks ja kitsamaks, kui ma plaaninud olin - õmblused käitusid kummaliselt. Niisiis tuleb suveks uus särk teha. Kõlada tuleb ka. Ja kui järgi mõelda, on absoluutselt realistlik tykk maad rohkem lina-asju õmmelda kui ainult enda särk. Kuigi kui mõtlema hakata, ei ole suvel just liiga palju võimalust enda riietega ringi uhkeldada kardetavasti ette näha. Jyriöölegi ei saa töö pärast minna. Kahju on.

Juba ootan kolmapäeva, sest siis saab Tartusse. Sealset rahvast ei ole juba liiga tykk aega näinud. Tantsuklubi on yldse kuidagi väga ellu tunginud. Tallinna omas olen nyyd paar korda yhte kursaõde näinud, kes sinna täiesti minust sõltumatult meelitatud sai. Toredate inimestega on hea tantsida, peab ka ära märkima - eriti nendega, kes juhtida mõistavad. (Kuigi ma vist kordan ennast siinkohal.) Sellega seoses olen ma suurepäraselt võimeline ennast lolliks tegema. Teatud olukordades, eriti yhe või teise tantsu juures, lylitub mõistus lootusetult välja. Suu töötab, ajan mingisugust loba ja pärast mõtlen, kui totrana võisin paista.

Aga suhtumine yhte teise isandasse on tuntavalt muutunud. Isegi, kui ta parajasti tantsib kõrvalpaaris, ei vaata enam nii tihti, kui yldse. Ei lähe eriti korda. Ma võin teda huvitavaks inimeseks edasi pidada, aga enam niiviisi pähe ei hakka. Huvitav, kas sellise "kategooria" pihta suhtumine nii käibki? Pole varem kokku puutunud.

Elu on lihtsalt hea ja ilus, tänavad on kuivad ja päike paistab. Isegi maasikad on idanema läinud.