elust, nii yldiselt

Siia ei ole midagi jõudnud mu nädalavahetusest tegelikult, sest kuigi hõimupäevade lõpukontsert oli laupäeval, andis nädalavahetusele tooni hoopis see, mis hakkas syndima peale eemise postituse lõpetamist. Torm mu isikliku elu teeklaasis, võiks selle kohta lyhidalt öelda ja rohkem pole vaja.

Millest on vaja rääkida, on minu probleem koolijõudmisega. Seda nimelt ei kipu õigel ajal juhtuma. Yldsegi, sugugi, kuidagi.

Kooliasjade õigeaegse tehtudsaamisega on ka selle nädla jooksul probleeme oodata. Aga kuna järgmine nädal on vahenädal juba, siis selle nädala probleemid on ysna olulikud.

Järgmine nädal on vahenädal juba, ohjah. Pool semestrit seljataga. Aga yhtlasi on järgmisel nädalal ette näha Tartu tantsuklubi ja vaba aja tõttu saab ometi kord sinna ka minna.

Tantsuklubi osas on yldse... Nii Tallinnas kui Tartus on tantsuklubis mingi hulk-arv meesterahvaid, kellega ma tantsida eelistan. Kui nemad on hõivatud, tulevad ylejäänud. (Keda on tunduvalt rohkem, mõistagi). Kui nemad on ka kõik võetud, siis on veel yksikud, kellega tantsimist ma pigem väldin. Erinevatel põhjustel. Sellest paluks nyyd siis mitte liigutatud saada - inimestel juba kord on eelistused.

Loengutes nõelumine tundub hea idee. Olen seda nyyd mõned nädalad vahelduva eduga teinud ja nende loengute sisu, kus sellega rahulikult tegelda annab, ei ole põrmugi halvemini meeles. Kui ma konspekteerima jään, läheb kas mõte rändama või olen ma ylipyydlik-ylipõhjalik ja keskendun selle asemel, mida õppejõud ytleb, sellele, mis sõnadega ta seda ytleb, et kõik hästi kirja saaks. On ju ogar.

Õigupoolest peaks kirjutama esseed ja motivatsioonikirja ning kontrollima kohanimede õigekirjutust.