Meenutan vana kinnijäänud valimiste plaati, kui õhkan: "Tehtud!" Aga tehtud on. Nyyd, kui lugu on juba nii kaugel, et enam tagasi võtta hästi ei saa, julgen ka siin välja öelda.
Tulen koolist ära. Esialgu akadeemiline, juhuks, kui ma tõesti ymber mõtlen. Samas, ega keegi eriti ei usu, et ma aasta pärast kooliga jätkan. Just veidi aja eest lõpetasin isaga sellest asjast rääkimise. Siirast tööusku ja vaevanägemiseusku, nagu ta on, ei saanud ta esiotsa lihtsalt aru, miks nii. Kuidas saab nii, et tahad mugavat elu ja usud, et iga päev ei pea olema tyytu ja nõme vaevanägemine.
Lyhidalt (sest ma olen poolepäevasest ootamisest, et Kõnelus ära pidada, ja siis selle pidamisest maru väsinud) on plaan selline: leida suvaline täisajaga töö. Esialgu tõesti suht suvaline, peaasi, et mingit palka makstakse. Natuke aega seda teha, paar kuud pea kogu palk alles hoida, leida yyrikorter või tuba mõistlikust korterist, ehitada endale yles mingi poolmystiline "oma elu" ja vaadata siis, mis edasi saada võiks. Võibolla kunagi hiljem uuesti kool ette võtta - aga võibolla ka mitte. Vaadata, kuhu elu viib.
Võib õnnitleda, võib sõimata, võib pakkuda tööd või elamispinda. Teen igast asju ja loen hea meelega.
19. jaanuar 2011
nii.
Kirjutas Tho umbes kell 01:08
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
10 kommentaari:
Ma võtan nüüd ilgelt maintsev-onu-vanaisaliku positsiooni, aga hulk lolle küsimusi tekkis küll. Esimene - miks?
Edasi tulevad juba siuksed lollimad ja vastikumad küsimused -
et kui sul on suva, mis töö, miks siis mitte seda va õppimise tööd teha?
kui õppimise vaevast nii ruttu villand sai, miks sa arvad, et töötegemine mõnusam on? :)
Ma ei usu, et su isagi tööusk seisneb selles, et elu PEAB olema AINULT tüütu ja nõme vaevanägemine.
Elu ei vii kuhugi.
Õppimisharjumus on nii kiire kaduma... Ma olen ise täpselt sama skeemi läbi teinud. Olnud puruvaene. 10 aastat kulutanud, et oma erialal mingi tõsiseltvõetavus saavutada ja näinud, kuidas need tuttavad, kes lõpetasid keska siis kui ma juba tööl käisin ja kellele ma rahalise sõltumatuse mõttes ülalt alla vaatasin, on nüüd lõpetanud ülikoolid ning teenivad minust rohkem... meeldivama töö ja vähesema vaevaga ja suuremate eneseteostusvõimalustega...
Sain ise just kooli sisse ja olen siga mures selle pärast - õppimisharjumused on ununenud, ma ei tea, mis saama hakkab, aga ma kavatsen kooli ära lõpetada.
sry, et mölisesin, aga sa ei saa nagunii kohe kõike :)
Juba mitmendat korda yritan vastata, aga ei oska kusagilt nii alustada, et see kirjaski normaalne paistaks. Elusast peast rääkimise asi järelikult.
Üllatav küll, et nii otsustasid, aga mina arvan, et inime peab ikka parajasti tegema seda, mis südame järgi tundub. Pealegi sa oled veel nii noor, jõuad kooli hiljem jätkata. Pealegi võid hiljem avastada, et tahad õppida hoopis midagi muud. Filoloogid pole kunagi rikkaks saanud.
Ja minuarust pole praegu vahet, palju haridust on - suvalist tööd on keskharidusega palju lihtsam leida. Magistrikraadiga ei võeta sind isegi kassapidajaks mitte.
Edu!
PS - täitsa kasulik on veel ennast kusagile välismaale möllida mitmeks aastaks, kui siin miski ei seo.
Äkki sa peaks aastaga kutsekast mingi kokk-kondiitri vms paberi saama? Siis oleks vähemalt mingi haridus ja asi olemas? Et saaks nt. mingit "mitte-nii-suvalist"-tööd teha ja veidi rohkem teenida.
Hurjutama ei hakka, su eluvalikud tunduvad mõnikord absurdsed, aga ega ma isegi parem pole.
P.
N: Välismaa jääb minu poolt ära. Ei tõmba, yldse ei peibuta. Mu kodu on siinmail.
P: Mõttel pole viga, aga esialgu siiski suvaline töö ja siis edasi - hetkel on õppimisest nii kõriauguni, et kohe on.
Ma esimese hooga mõtlesin, et hulluks läinud.
Rohkem asja üle järele mõeldes: jah, ma vist saan aru, miks nii. Sina pole mina, mina pole sina, aga minu kogemus ütleb mulle, et sellest saab liiga kiiresti kõrini. Võib-olla sul ei saa, aga hästi ei usu. Aga see on puha minu jutt, ei maksa tõsiselt võtta :) Proovida võib ikka, aega vast on.
Nonii... lootsin sinuga sellest enne otsustamist rääkida. Aga liiga palju eksameid oli vahel ja alles nüüd jõudsin ka blogidesse... Seega ei saa enam kahjuks muud öelda, kui et loodan, et see oli õige otsus!
Tark oleks vist ka edu soovida! :D
L.
Edu läheb tarvis.
Varju: mis on liiga kiiresti?
Noh, minu puhul u aastake või alla selle. Selle aja jooksul jõudis "uus ja põnev elustiil" muutuda kurvaks, väsitavaks ja vast ka hirmuäratavaks.
Ma olen vist ainus, kes õnnitleb.
Õppida tasub siis, kui sa usud sellesse, mida teed, sul on sellega oma eesmärk ja lisaks on ka lõbus (tähenduses huvitav, haarav jne).
Väga ja väga ja väga ja VÄGA paljud inimesed tänapäeval lähevad midagi õppima, sest akadeemilist võimekust nagu oleks ja see on see, mida neilt oodatakse ja siis võetakse eriala "tundub jumala huvitav" või "nii saadakse edukaks" põhimõttel, asjast süviti aru saamata.
Phmt minnakse maratoni jooksma ideega "mulle on eluaeg meeldinud kulli mängida, äge ju".
Nii saab. Nii elatakse. Nii saadakse kraadid, nii leitakse tööd.
Aga ma ei suuda hukka mõista kedagi, kes nii ei suuda.
Meie elu! Kui teha millegi nimel ränka ja tüütut tööd, siis peab see tõesti olema särav ja ahvatlev unistus. Teha aastaid tööd seepärast, et "äkki kunagi saab selle eest mingit norm palka" tundub pehmelt öeldes - alandav.
Kui sa ei tee seda kirega, miks sa seda siis üldse teed?!
Ja et veel hüüdlauseid lisada, siis - leia oma koht, leia oma tee!
Vahel on teeots väga okkaline.
Vaata, et sa liiga sügavale sinna "vahele" ei kukuks, siis tulevad ahastused ja depressioonid ja mõttetusetunne (on väga raske käia oma teed, kui ümberringi põhiliselt hurjutatakse).
Aga põhiliselt ma soovin edu, mõtete settimist, soovide kirgastumist.
=)
Postita kommentaar