14. märts 2011

lehitseda

Eile pidi siis kirjutatud saama. Saab täna. Kuupäevanumber on vist ikkagi seesama, nii et päevapiiride nihkumine jääb jälle ette ja segama.

Mõtlesin selle yle, milline rõõm-õnn on võimalus lehitseda mineviku kultuurikogemusi nagu raamatut ja valida nende hulgast kasvõi iga õhtu järgmine, mida elada. Täna võtad ajastute kohvijoomistest endale selle, homme teise. Justnimelt see valikuvabadus, see mõttelise lehitsemise tunne (oma teadmiste piirides, muidugi, aga mis siis) on ysna uskumatult hea. Täna ma võtaks niimitmenda sajandi ja niikauge kultuuriruumi ja yritaks seda veidi hingata. Homme võtaks lähedasema nii ajas kui ruumis. Sest saan ja tahan.

Detailitäpsus selle juures... iga hinna eest taga aetav detailitäpsus võiks taganeda yleyldise atmosfääritunnetuse ees. Ei ole ju maailmamuuteliselt oluline, et kõik kohvid oleksid mõrud "sest-nii-oli", kui mõni igatseb suhkurt sinna sisse.

Selle kõige juures on mitu väga suurt probleemnurka, mida ma hetkel ära lahendada ei oska. Näiteks, kui palju detaile võib muuta, et See oleks ikka veel See. Omaenese tunnetusele ei tohi liiga kõvasti lootma jääda, sest mul on kuri kahtlus, et teise aja ja aastasaja ning kaugema kultuuriruumi kogemust ei suuda keegi nii täpselt mõista, et seda detailipiiri tõmmata. Ja kui ta tõmbamata jätta, võib tekkida veidrana näiv olukord, kus need inimesed, kes autokapottidel õlut joovad, leiavad, et just nii seda 20. saj alguse Pariisis tehtigi, seda dekadentsi asja.

Ja selle juures veel - kumb on siis olulisem, kas see, et nad tunneksid vaimset sugulust oma "eeskujudega", või see, et see ka väljapoole paistaks? Kes ytleb, et nad ei saa end selle juures just samamoodi tundagi? Kes ytleb ja keda kuulata ja kas ja kus on piir, on ilmselt igayhe enda asi.

Näeh, alustasin hõiskamisega, et vaat kui hea on, et nii saab, ja lõpetasin täitsa tõsises toonis, vastamata vist yhelegi kysimusele.

Pea on veidi... raiskulaskmisene. Projekti-prototyybi ymber on nii palju mõtlemist olnud, et ei tihka seda hästi kätte võttagi. Kell läheneb kolmele, tegelikult peaks minema kangapoodi ja ostma ära hädavajaliku peitluku ning lootma, et tänase päeva jooksul liigub siin majas ka keegi, kes teab hädavajaliku isolatsiooni-pehmenduse materjali asukohta.

Mõtlesin veidi jutustada ka suurepärasest karamellivärvisest õhtust siin, aga ei tihka.

1 kommentaar:

Belkin ütles ...

suhkur-suhkru-suhkrut.