24. märts 2011

midagi

Kuidas see nii juhtus, et mina pean klattima mingeid sotsiaalseid vastuolusid? Teiste omi? Miks nii? On kyll natuke naljakas mängida keskjaama ja puha, aga kui ma pean hakkama otsustama, kuidas lahendada selliseid pähkleid, siis on ylikeeruline teha nii, et kõik korda läheks.

Muidu õmblen. Tähenduses, umbes paari tunni jooksul võtan kätte ja lõikan pärispluusi välja, võibolla jõuan enne õhtut veel kokkugi õmmelda. Saab ilus ja hea, olen juba praegu rahul. Ainult paela võiks ka valmis saada, oleks eriti perfektne.

Arvutikoti projekt kössitab tooli all, aga on endaga väga rahul. Näppisin eile piltide ilmutamist oodates nii mõndagi säärast õhukest, ja kui ma kavatsen vahematerjali kulutada nii palju kui esialgu plaanis oli, siis see saab olema väga hea ja turvaline asi.

Piltide ilmutamist? Mulle on tegelikult juba väga hulk aega närvidele käinud, et mul ei ole iseenesest normaalseid pilte justkui yldse. Igavene õnnetus, kui alati õnnestub välja näha nagu eiteamis. Nyyd võttis hea inimene R. kätte ja otsustas mulle näidata, et ma tegelikult ei ole lootusetu selles osas. Lyhidalt võib öelda, et see õnnestus väga hästi. Ma olen ylirahul, sest paljud neist olid hämmastavalt normaalsed ja mõned isegi v. head.

Kommentaare ei ole: