Täna on imelik päev. Kõik asjad, millel on olnud nii palju, nii kohutavalt palju võimalust minna täiesti edutult, et mitte öelda katastroofiliselt halvasti, on läinud hästi ja kiiresti. Ärkamine, millega mängisin suurt riskimise mängu, et kas ikka õnnestub või siis mitte, toimus peale armuaega vabatahtlikult. Koristamine, mida mul tuli ette võtta asjade ylesleidmiseks, ei andnud kyll soovitud tulemusi, ent läks kiiresti ja kergesti ja edukalt. Neljast läbi vaadatud sahtlist poolteist sai tyhjaks tehtud ja tegelikult on prygimäekraai seal veidi veel. Kõike ei jõudnud yksipulgi läbi ka uurida, pigem sai laia lauaga löödud. Nojah, kui kahe aasta joooksul pole praktiliselt yhtegi neist sahtlitest avatud saanud, võib sealt samahästi ära visata ka otse kõik, kuid erinevad vanad koolipäevikud ja aukirjad ja pihuloomad ja nii edasi... neist mõned võivad ehk alles jääda ka.

Jah, koristamise käigus kõike otsitavat kraami ei leidnud, kyll aga hiljem. Nägin veidi aega vaeva, et ema appi meelitada - otsima asju, mida ta väga väga ammu näinudki polnud ja mille kuju isegi silme ette manada ei õnnestunud. Või noh... Lõpuks õnnestus ka, ja siis oli kotitäis salajast metallikraami paari hetkega leitud. Nina alt. Kuhjast, mille ma taskulambi abil korduvalt yle olin käinud, valgustatud ruumis. Vähemalt on käes, vähemalt on lootust?

Täna on selline päev, kus tahaks kallistada kogu maailma. Igayhte ykshaaval ja kõiki korraga, lihtsalt sellepärast, et miski arutu heldimus on võtnud võimust.