Täna mul viskas yle. Täiesti põhjalikult, mitte midagi ei taha kuulda vastavatel teemadel, "mingu sul hästi, aga jää hyvasti, head teed kuu peale kõndida", ja nii edasi. Kui olin juba mitu nädalat mingites olukordades tundideks pähe kerima jäänud viha- ning moraalikõne virtuaalselt ära pidanud ja edasise suhtluse enda poolt võimalikult katkestanud, hakkas palju kergem. Eks näis, kas see jamablokaad pysima ka jääb - ma olen natuke uudishimulikum kui mulle hea oleks, nagunii yitan mõne aja pärast teada saada, mis edasi saanud on.

Alati on ju vaja raamatu lõpust edasi, kaugemale lugeda.

Ylikool nõuab veel harjumist ja homme hommikul esimese asjana oma värkide korda ajamist. Miskine tähtaeg ja nii edasi.

Kui koolist aega yle jääb, siis olen peamiselt kodus ja yritan jõuda kuhugi umbes miljoni asjaga samaaegselt. Esiteks on mul oma ilu- ja terviseprogramm (mis on pmst naljanumber, ma ei võta seda ise ka kuigi tõsiselt, aga noh, midagi ta ideeliselt on ka...), siis mul on käsitöö, sest pool tuba on poolikuid asju täis ka peale hiinlasetöö ära saatmist, siis mul on kohustuslik kirjandus ja niisama kirjndus ja paberimäärimise töö (see kõige tyytum) ja siis on miljon asja, mis arvutis tegemist ootavad, et see masin ka kuidagi paremini korda saaks. Ja seminaritööd peaks juba ette kujutama hakkama. Mingeid ideid vähemalt, teemal "Kuidas ma seda asja siis nyyd teen?". Mite eriti inspireeriv päevakava, aga äkki tulevad kusagilt yhed või teised mõtted.

Ilukirjandusest loen parajasti Stephensoni "Anathemi", see on aeglase ning raske algusega, kuid läheb vaikselt kiiremaks ning paremaks.