Just tund aega tagasi seletasin võõrale inimesele, et mina olla on huvitav ja päiksepaiste teeb mind õnnelikuks.  Tyhjagi.

Mõni päev lihtsalt on selline, et mõte sõpradest, kellel on õigus või peaaegu isegi kohustus sinult miski olemist  oodata, teeb yhtaegu nii pisarateni härdaks kui ajab sydame pahaks. Korraga tahaks nii kaela langeda kui mitte millestki mitte midagi kuulda - kas pole huvitav meeleseisund.

Pea hakkab vaikselt katki minema, ma vist ikka ei oska seda ylemist korrust piisavalt hästi hooldada.

Enesehinnang ei pysi normaalses mõõtkavas - et tänaval saaks sirgelt ja pystipäi käia, tuleb selga ajada kostyym, mis, kuigi võibolla kena, võõrutab mind iseenese peegelpildist. Ei tunne ära. Ei ole mina, ei ole päris. Siis on veidikeseks normaalne olla. Jutt ja olek ei kanna välja ja pool tundi peale saabumist suvalisse kohta tungib taas pinnale näitemängu absurdsus. Selles punktis oleks veel lihtne asjadel sarvist haarata ja oma vaimne jalgratas normaalsuse poole tagasi tyyrida, aga ei. Pisemgi kiitus tehtu suunas, olgu teenitud ja loogiline või teenimata ja lihtsalt viisakas - või missugune iganes, kellelt iganes - veenab vajaduses just sellist näitemängu harrastadagi. Kui tarvis, ka igapäevaselt. Mis sellest, et varbad valutavad liiga pingul tugisukkadest, kõhus on imelikult toitumisest paha olla ja yleyldse on keeruline aru saada, mis sa parajasti selline oled või mida teed. Koos arusaamisega oma olukorrast tuleb uus vaimne auk, vajadus veerandki tundi istuda ja pead puhata, muuhulgas lärmist. Kylmal kivitrepil istumisest tuleb lähipäevil vana tuttav põiepõletik, aga see on ebaoluline. Vaimsest august ronid välja, kui keegi mööda läheb, siis on uuesti põhjust ning võimalust normaalne nägu ette teha. Kui kõik eelmainitu jõuab kolm korda läbi mängida kolme tunni jooksul, täielikust suurepärasest tipust kohutava ebakindluseni, siis see ei ole lõbus.

Isoleerituse ja kadeduse tunne. Sõpradest unustatud jäämise illusioon ja kõik sellega kaasas käivad kahtlused. Kas ma oleksin pidanud midagi teisiti tegema? Milles viga on? Kas ma olen kogemata tyytu olnud? Kas ma oleksin pidanud midagi teadma, midagi maha vaikima, midagi teha, öelda, mõelda oskama? Kas mind unustati kogemata või sihilikult? Ja nii edasi. Miljon tähendusekihti ja emotsiooni variatsiooni. Vajadus vaadata poole tunni tagant telefoni ekraanile, et veenduda - ei, see pole vahepeal helisenud, sa pole midagi olulist maha maganud. Soov lyya rusikas läbi läptopi ekraani, kui kusagilt vilksatab fototäis ilusaid inimesi ammumöödunud peosituatsioonis. Teiste inimeste tyrbelpildid, kui neid esineb, on osavad, naljakad, teravmeelsed või nunnud, muutub selgusetuks, kas tegemist yldse on tyrblitega. Järgmiselt fotolt vaatab vastu poolkyyrakas masajalgne tytarlaps, kelle kohatus lehkab yle eetri ja läbi aja. Viha sõprade suunas, et nad on normaalsed ja toredad ja ilusad - ja teist samapalju selle eest, et neil on probleemid, millest sa ei kuule. Vastikud tugevad inimesed, kes oma hädadega hakkama saavad. Vastikud osavad inimesed, kellel hädasid ei paista olevat. Vastikud asjalikud inimesed, sest kell ei ole veel kuigi palju, aga mitte kedagi ei tihka segada, kõigil on kahtlemata tegemist. Või on kõik kohad täis "kysitud kolmplimente", irooniat, sarkasmi, mõttetuks tajumist.

Ilmselt oleks seda kõike lihtsam uuesti läbi elada, kui ma saaksin reaalsusest vähem aru. Kui kõige jaburamaski olukorras ei näägutaks pisike hääleke ajusopis, et ma vaadaku ennast, mu olukord pole sugugi nii hull, mu virisemine on tyhi ning mõttetu, sest kõik on hästi ning ma kujutan oma hädasid enesele ette - ja teen olukorra sellega hullemaks. Ma ju nägin just, kuidas usk enda ebavõrdsusesse ja väljaspoolsusesse kandis suuresti seda tõeks tegevaid vilju. Ei julgusta just kibedust ja ebakindlust teistega jagama ja väljastpoolt ennast abi otsima.

Pidev infovahetusest välja jäämise tunne, mille õigustatusest mul pole aimugi. Isoleeritus. Abi ei oskagi kysida - kellelt ometi?