Oma kuu aega ja sinnakanti tagasi juhtus midagi. Hästi imelikult juhtus ja tegelikult ei juhtunudki, aga...

Ma ei olnud kunagi nii selgelt aru saanud, et on olemas õiged ja valed teod ning õiged ja valed asjad, mida öelda. Ma ei olnud kunagi ära tabanud "vale teo maiku", väga spetsiifilist tunnet, et tehtu on vale ja maailmal oleks parem, kui oleks valitud teisiti. Sest need on valikud. Need ei ole need kõige suuremad otsused elus, need ei ole justkui yldse tähtsad. Ma räägin kategooriast "kas ma ytlen sõbrale vastuseks 'tore' või 'huvitav'", hetkest kui muutub arusaadavaks 'lihtsalt ei taha' absoluutsus.

Natuke on, nagu vaataks ennast kõrvalt sellisel hetkel. "Mul on nyyd ja praegu võimalik rääkida või vaikida." Otsused ei ole keerulised, sest ma ju tean yldistatult, mismoodi ma tahan inimestega edasi suhelda. Vale valik on enamasti väga meelitav ja tegelikult ei tundu võimalik enda jaoks õiget otsust põhjendada. Aga ma olen aru saanud, et ma ei peagi. Isegi iseendale mitte! Ma päriselt võingi lihtsalt öelda "ei aitäh, ma ei soovi" saiakesele või "ei. ma ei taha. lihtsalt." ykskõik millele muule. Kell neli öössel peolt koju kombedada on ikka täpselt sama kylm ja nõme nagu alati. Isegi kell kaksteist päeval keset suurt valget linna pea lõpuks maailmale lahti teha (peale tundi aega silmade lahti tegemist ja automaatpiloodil kuhugi suundumist) on täpselt samasugune natuke võidukas ja natuke väsinud olla, aga järgmisel ja ylejärgmisel ja kahe nädala pärastki õhtul istud sa jälle arvuti taga. Oled lugemas yle sõprade nimekirja, kellele on parajasti võimalik midagi öelda. Kellega harjumus kisub kontakti võtma, sest see on see, kuidas see käib. Teed vestluse aknakese lahti... Ja ei kirjuta midagi, sest sel hetkel tuleb meelde, mismoodi viimati ytlemata jätmine oli. Kuidagi oli ikkagi natuke parem. Kui sa raekoja platsis ringi vaatasid ja yritasid välja mõelda, kuhu nyyd edasi astuda keset keskpäeva ja halli taevast ja kindlasti lendas seal ka midagi, siis sul oli selja taga õigesti tehtud teo tunne.

Tegelikult see oli varem. Õigeid ja valesid otsuseid yksteisest lahutav hetk on varem ka ette tulnud. Ma lihtsalt ei ole teadnud, missugune on see õige otsuse tunne selja taga ja valedel on alati hirmus palju põhjusi olnud.

Niih, nyydseks on juba kaks tuttavat inimest andnud oma panuse sellele päevalehe sarjale, kus noored tööd ei leia (või teinekord leiavad ka). Ega ma ei saa ju tuttavate tegemisi lugemata jätta, eriti, kui kellestki ammu midagi kuulnud ei ole.

Sain seetõttu just eriti teravalt aru, miks inimesed sageli lehesabakommentaare ei loe. Ma mäletan klassivenda kyll, kujutan ette, mis suhtumise pealt asju kirjutatud on ja nii edasi... Kommentreerijad aga... Oeh, vihaseks ajab. Justkui poleks tegelikult lugenudki, lihtsalt räusata vaja.

Mitte et ma hetkel ise väga parem oleksin, loen kymme kommi ja siis kurdan siin. Vastuolud paistavad ju alati teravamalt välja. Ja yleyldse peaks sel teemal suu kinni hoidma, kui ma oma mitme eluaasta jooksul ikka veel bakat kätte pole saanud ja vanemate kaela peal elan.

Ei, tegelikult see ei muuda mu mõtiskluse sihtmõtet - kommentaare lehesabas ei ole ikka kuidagi mõtet lugeda.