Mu blogimine on katki läinud. Ma ei kipu seda sugugi tegema. Selle asemel on aegajalt vaja mingeid asju välja hõigata, mingeid normaalseid lauseid ja konstruktsioone, mis lahedad tundusid või kuidagi ajutiselt mu elusse puutuvad.

Stop the spoilers on YouTube!
Päiksekollane limonaadipudel ja kõverad rohelised klaasikillud vanade kõnniteeplaadikeste vahel murulibledena kasvamas.
This shit could stand being less addictive! (Arvutimäng. Rahu.)
Miks mul laavat ei ole!
Hmm... peaks ennast yles sheppima :D

Ja nii edasi. Twitterit ei mõtlegi tekitada või kasutama hakata, ja ma ei taha sedasorti asju fb'sse riputada, sest need on nii kontekstisõltuvad. Ausalt, kui ma ytleksin näiteks "This shit could stand being less addictive!" fb's, võiks sealt potensiaalselt tulla ysna mitu kommentaari ja siis ma peaksin seda seletama hakkama ja see oleks kokku suhteliselt tyytu ja mõjuks ilmselt tähelepanu nõudmisena. See oleks valesti. Ja kui kohe midagi juurde selgitada, siis oleks mage ja mõttetu. Nii et ma ilmselt karjun siia, sest ega ma tegelikult ei taha neid asju ära ka unustada.

Mis yles sheppimisse puutub, siis mul on esimest korda elus tunne, et päriselt oleks võibolla isegi normaalne veidikene jooksma minna. Ja muid huvitavusi teha ka. (Yles sheppimine on viimaste päevade minu enese leiutis. See ei ole valekiri-moonutis-kirjaviga, see on viide. (endale tulevikuks))