Akende taga on vihm

ja õues on pettumus,

ma kunagi karjusin valust

ja järgnes karistus. 

See hiilib mu selja taga

ja aru yldse ei saa,

et minu pea on veel pysti;

tema ymber on põlenud maa.

Ma lähen, ei kuule, ei näe

peaasi, et edasi.

Hing ulub ja röögib ja lärmab

aga lõpp tuleb ikkagi.

Mu ymber on lõputu rahu

Karistus minu ellu ei mahu.

(25 jaanikuud 10225)