*

Mulle mõnes mõttes meeldib, et ma olen viimasel ajal hakanud näitlejate nägusid ja hääli paremini mäletama.

Teisest kyljest see takistab täiesti kohutaval määral. Kui vaadata mõnda täiesti mõttetut värvilist paska ajatäiteks, siis immersioonist ei ole muidugi juttugi, aga mingisugune idee ajast ikkagi on. Keskmiselt nii-ja niimitu minutit osa peale ja nii edasi. Kui ma pean osa keskel tegema pausi, et kontrollida, kas ma sain kõigest õigesti aru ja mäletan hääli ning nägusid korrektselt, siis see lööb midagi paigast ära.

See on siin ilmselgelt virisemine ägeda asja yle. Mingil põhjusel teeb uhkeks ikkagi, et ma olen asju piisavalt palju näinud, et yks või teine näitleja tuttav tunduks. Ja järjest enam, ja järjest rohkem tuleb seda ette ja järjest suurema innuga paneb vaatama ja siis tuleb jälle rohkem ette ja nii edasi. Mõnus.