Juba tegelikult mitu head päeva on Kogu Aeg tunne, et kirjutaks blogipostituse. Yhel või teisel teemal. See tunne on umbes minut aega, mille jooksul ma kirjutamiseni tegelikult ei jõua, niisiis ei kirjuta ka, aga see on... nii targad mõtted! Mul on lausa midagi öelda! See on võibolla isegi huvitav! Ma ei mäleta et ma selliseid mõtteid varem näinud oleksin! Kas ma ise mõtlesin välja?

Ja siis läheb mõte korraks mujale ja kogu tarkus on peoga pyhitud. Tuleb uuesti meelde vajadus säästa raha (selle jaoks muuhulgas toiduportsusid veidi vähendades, aga need olid mul niigi jaburalt suurevõitu), juua rohkem vett ja mõelda välja, mis siis ikkagi on see cool asi, mida tegema õppida - mis võiks olla harjutatav kodus ja iseenesest, aga... Noh, ma ei viitsinud kätel seismist ära õppida, sest pea alaspidi olla kippus lõpuks pead valutama panema ja paar korda tulin seina pealt alla seda lisaks veel ära lyyes. (See kukerpallilaadne toode peaks ideeliselt välja nägema imeliselt filmilik, aga seda nähtavasti ainult juhul, kui viimase hetkeni on kätes piisavalt jõudu, et neid parajasti pea alaspidi olles kontrollitult kõverdada suuta.) Võibolla siis näiteks pyydleks ikkagi korraliku silla poole.

Kassidest, näib, oli kasu ka yksjagu või veidi rohkem. Ma pidin ju ööseks suurema osa vedelejaid asju ära organiseerima, et kõik enam-vähem inimlik pysiks. Nyyd enam ei pea ja segadust koguneb märkimisväärse kiirusega. Eile lykkasin kaks tundi põhjupugemist edasi, sest see eeldas voodi asjadest tyhjaks saamist. Nii tegelikult ei ole mõistlik.