Olen munas. Selline tunne on, et yks luuletus tahab tulla, aga ma ei saa tal sabast kinni. Korraga väga tyytu ja väga äge, ja niisama proovida ei ole ka mõtet, ma tean kyll, nii tuleb ainult õudusi ja halbusi välja. Enamasti on läinud nii, et mõnda aega on selline... noh, munas olla, siis juhtub midagi või viskab elu mulle mingi teise kunstityki, pildi või muusikapala või millegi ette, ja siis saab kirjutada. Lihtsalt enamasti ei võta see poolt päeva või rohkemat aega. Ega eks need emotsioonikeerud selgivad ka, ma ei ole isegi kindel, mis tast praegu tuleks nagunii.

Tahaksin inimesele yhte lugu rääkida tegelikult, aga ei räägi. Võibolla isegi kahte. Sest need ei teeks midagi paremaks, võivad teha olemise vastikuks mõlemalt poolt ja oleksid natuke nagu rusikatega rinnale tagumine - omaenda olematu vaimse tugevuse näitamine, nii sellest kohast, kus seda kunagi ei olnud, kui sellest, kus see oli. Need on muidugi ilmselt head asjad, mida teada teise inimese kohta, aga need ei ole tegelikult vajalikud või abiks.