pyhapäev peale laupäeva

Ma olen natuke väsinud, vist peaaegu yleväsinud. Sooja hoiab sees suur tass piparmynditeed, igaks juhuks suhkru, mitte meega. See pole ime.

Aga ma olen väga rahul. Otsustades, et ma siiski ei lähe see nädalavahetus Tartusse yritusele, kartsin kõige rõhkem, et avastan mingi hetk laupäeva hilisõhtul yksi kodus istudes, et tahaks ikkagi seal olla. Ma unustasin Tartus toimuva suhteliselt ära. Mul oli tore ja huvitav niigi, tyhja sest Tartust, tantsida saab mujal ka aegajalt ikkagi.

Siinkohal tahaks öelda veel palju head ja ilusat, aga ei ytle. Mul on hea tuju, ma tunnen ennast väärtuslikuna. Sellest piisab.

nostalgia!

Mitte midagi ei toimu. See tähendab, ma olen kolmandat päeva järjest teinud terve päeva väga intensiivselt-aktiivselt mitte midagi, ärganud lõuna ajal ja läinud magama vastu hommikut. Iga päev mõtlen, et peaks kooliasjadega tegelema, iga päevkavatsen ennast aktiivsemalt liigutama hakata (Hularõngas!) ja käsitöö ette võtta. Mitmendat päeva tean, et tuleb teha umbes kolm pangaylekannet. Ja mitte midagi ei saa tehtud, sest ma ei tee midagi. Nõelun teleka ees või loen yleval diivanil raamatut.

Kirjutama hakkasin siin praegu sellepärast, et sain seeeeeellise nostalgialaksu. Klassivend hea inimene oli pannud yles kõik omal olemasolevad klassipildid. Enamasti tundsin inimesed ära ka, aga mitte kõiki, eriti esimese klassi pildil, kus meil oli palju selliseid, kes hiljem mõnda muusse klassi vajusid.

Kui ma oleks tubli, siis ma võtaks siinkohal kätte ja registreeruks kooli juubelile ära ning maksaks selle eest raha. Karta on, et nii tubli ma ei ole, sest on muudki, mida võiks teha. Aga asju tegema lähen kyll kohe, st, nyyd saab postitus otsa.

Essee riputan ehk hiljem yles - peale vahenädalat.

natuke elust ja palju unest

Tulin täna koolist koju mõttega kirjutada esimese asjana siia yles mõned ööd tagasi (ilmselt selel imelikul ööl vastu pyhapäeva) nähtud unenägu, kuid jäin võrku kinni. Siinkohal palju naerusuiset sõimu kunagise klassiõe aadressil, sest tema antud link oli mitmeks tunniks umbes ainus tähelepanu saanud asi. Yritades oma võrguringi otsi kokku tõmmata, ise sellest juba väljaspool seistes, leidsin aga yhe blogi, mis oli arusaadav ja huvitav. Põnev, hariv (sest ma olen kolmkymmend korda rumalam kui ma välja näidata tahan) ja minu jaoks absoluutselt ennekohtamatu. Tähenduses, värskelt avastatud. Mõne koha peal võttis muigama ka, nagu head asjad peavadki.

Aga unenäost siis. Kõigepealt see, miks ma arvan, et see tuleks kirja panna, siis veidi neid teadmisi, mis käivad selle une maailma kohta ja lõpuks syndmustik ise.

Oluline ja märkimisväärne oli see unenägu selle poolest, et arvestades, kui kurnatud ma olin ööl vastu pyhapäeva magama jäädes, ei oleks ma tohtinud yleyldse und näha. Ma ei näe tavaliselt und, kui ma olen surmväsinud ylevalolemisest. Teiseks tuli ta mulle alles eile õhtul hilja või täna lõpuks täielikult meelde.

Niisiis, toimumispaik idamaise meluga linn. Soojad kuldkollased ja punased värvitoonid, suure linna turusagin. Ma ise olin seal võõras - kindlasti mitte esimest korda seal, ent olin justkui... teist kultuuri kylastamas. Teine usk ja teine mõttemaailm. Palju ma kohalikust kultuurist ei teadnud, ainult seda, et see on yhtlaselt religioosne ja selle juures salliv - midagi hinduismi ja budismi segu laadset oma suhtumiselt võõrastesse. Igapäevainimestel otsest palvetamise nõuet vist ei olnud, igal juhul usku... rakendasid, viisid ellu, väljendasid Sööjad. Need olid pooleldi maagilised, teatavate kujumuutjavõimetega poolinimesed-poolmantikorid. Kujumuutust sai ilmselt mingil määral tahtega kontrollida-suunata, kuid mitte lõpuni. Välja nägi see umbes nii, et nende putkad olid igal pool yle linna laiali. Justnimelt putkad - samalaadsed nagu meil on klaaskuubik-hamburgeriputkad või pigem need, kust festivalide ja ostuhuluste ajal grillkanu myytatakse. Tööpõhimõte oli väga lihtne - inimene, kes tunneb-kahtlustab, et ta võibolla on mõelnud patuseid mõtteid (tegudest polnud kunagi juttu, huvitav, mida see nende usu kohta öelda võiks?), läheb putka juurde ja vestleb sööjaga. Kui tema mõtted tõesti eksivad heakspeetu vastu, syyakse ta ära. (Või mingi vaimne osa temast, ma ei saanudki lõpuks aru). Igal juhul on tegemist igayhe enda otsustuse ja sydametunnistuse kysimusega, kuid sööja teab seda õigeks või vääraks mõista. Sööjaid kardeti meeletult, ent ometi käidi ja saadi söödud (ma pealt ei näinud, kuid ei välista sugugi, et kõige lihalikumal kujul nahka pistetud). Sööjad aga olid religioonikohtunikud, võimalik et riigi/kiriku palgal ja osalt yleloomulikud. Sööjaks sai hakata - see oli tööpost nagu iga teine. (Lähed asjakohasesse asutusse, ytled et tahad töötada sööjana. Antakse yleloomulikud võimed ja tööpost-kuubik.) Igal juhul söömise käigus omandas sööja ka kõik ärasöödu mõtted ja teooriad, mis tegi neist väga intelligentsed vestlusparnerid ja harrastusfilosoofid.

Niisiis, uni algas umbes sellest kohast, kus ma istusin yhe sööja kuubiku ääres päiksekatteriide all varjus ja ajasin juttu. Nägin mööduvaid inimesi ennast omalaadse kaastunde ja hirmuga vaatlevat, sest tegin midagi, mida ykski sealtkandi inimene kunagi ei tee - ajasin mugavalt ja muretult juttu halastamatu moraalikohtuniku sööjaga. Mida nemad aga kuidagi teada ei saanud, oli see, et see konkreetne sööja, kes oma putkat tollel tänavanurgal pidas, oli mu kunagine kallim (jah, toosama.). Kurtis, et liiga vähe saab viimasel ajal tegelikult kõiki neid kogutud teooriaid kellegiga arutada, sest sööjad omavahel ei kohtu ning inimesed ju kardavad. Mulle kui uskmatule oli kõigest aga hea ja mugav rääkida - nii mõnigi teooria olevat niivõrd vastuolus heakskiidetuga, et juba selle rääkimine kellelegi muudaks ta ysna otseselt patuseks, st, söödavaks. (Ka patuta inimesed olid söödavad-seeditavad-toiduks kõlbulikud, aga neid ei tohtinud puutuda - ei puututud.) Seletas veel, et kuna mina ei pea käima selle usu reeglite järgi, siis minul on tegelikult ysna ohutu seal vestelda - ainult otsesed mõttevead-ebakohad võivad ohtlikuks osutuda. Igati hea ja mugav olemine, mul oli eneselgi hea meel, et aegajalt ka huvitavatest asjadest rääkida saab. Kuni hakkasin seletama yhte teooriat, mida naaberriigi elanik oli mulle minu sinna-reisil rääkinud. Jutustan-põhjendan-teoretiseerin syvenenult, vaadates ei-tea-kuhu ja kindlasti mitte vestluspartneri poole, kui mulle möiratatakse "See on nyyd liig!" Vaatan ja yritan pakku pista, sest pilt-hetk-mulje oli igati sellist tegevust õigustav. Sööja oli võtnud oma mantikori-kuju (mis nägi eriti yleloomulik välja, sest oli valatud kulla värvi, poleeritud ja puha, kuid liikumisvõimeline) ja hammustas minu suunas. Pagedes olin hetkeks seljaga ja natuke liiga aeglane - ju vist ei osanud arvestada kujumuutja oskusega ka proportsioonidega mängida. Kael oli pikk ja hambad SIINSAMAS SELJAS KINNI!

Ärkasin sel hetkel yles, selg pagemisest-eemaletõmbumisest kaardus, kyynarnukid teisele "näkku" suunatud ja selge tundega, et sealt, kus unes oleks tekkinud surmav haav, on midagi puudu. Yhegi mõõtmise järgi muidugi pole, kuid hea paarkymmend minutit oli tunda, kuidas mul puudub põhimõtteliselt terve alaselg - hammustatud oli suur ringikujuline lohk, diameetrilt umbestäpselt nii lai, kui selg sealkandis on.

Mis see kontseptsioon täpselt oli, mille peale niimoodi reageeriti, ei mäleta siiamaani. Ei mäletanud kohegi. Niipalju tuleb ette, et see oli arvatavasti dualismi-monoteismi vastuolu, aga kumba pidi parajasti, ei tea enam öelda. Telg jooksis igal juhul valgus-pimedus (koos kõigi nende erinevate konnotatsioonidega).

Selline äärmiselt syrreaalne lugu siis seekord. *eemaldub vaikselt ymisedes"Seleta mu uni ära, kuldne noorik..."*

elust, nii yldiselt

Siia ei ole midagi jõudnud mu nädalavahetusest tegelikult, sest kuigi hõimupäevade lõpukontsert oli laupäeval, andis nädalavahetusele tooni hoopis see, mis hakkas syndima peale eemise postituse lõpetamist. Torm mu isikliku elu teeklaasis, võiks selle kohta lyhidalt öelda ja rohkem pole vaja.

Millest on vaja rääkida, on minu probleem koolijõudmisega. Seda nimelt ei kipu õigel ajal juhtuma. Yldsegi, sugugi, kuidagi.

Kooliasjade õigeaegse tehtudsaamisega on ka selle nädla jooksul probleeme oodata. Aga kuna järgmine nädal on vahenädal juba, siis selle nädala probleemid on ysna olulikud.

Järgmine nädal on vahenädal juba, ohjah. Pool semestrit seljataga. Aga yhtlasi on järgmisel nädalal ette näha Tartu tantsuklubi ja vaba aja tõttu saab ometi kord sinna ka minna.

Tantsuklubi osas on yldse... Nii Tallinnas kui Tartus on tantsuklubis mingi hulk-arv meesterahvaid, kellega ma tantsida eelistan. Kui nemad on hõivatud, tulevad ylejäänud. (Keda on tunduvalt rohkem, mõistagi). Kui nemad on ka kõik võetud, siis on veel yksikud, kellega tantsimist ma pigem väldin. Erinevatel põhjustel. Sellest paluks nyyd siis mitte liigutatud saada - inimestel juba kord on eelistused.

Loengutes nõelumine tundub hea idee. Olen seda nyyd mõned nädalad vahelduva eduga teinud ja nende loengute sisu, kus sellega rahulikult tegelda annab, ei ole põrmugi halvemini meeles. Kui ma konspekteerima jään, läheb kas mõte rändama või olen ma ylipyydlik-ylipõhjalik ja keskendun selle asemel, mida õppejõud ytleb, sellele, mis sõnadega ta seda ytleb, et kõik hästi kirja saaks. On ju ogar.

Õigupoolest peaks kirjutama esseed ja motivatsioonikirja ning kontrollima kohanimede õigekirjutust.

Täna n jälle yks neid imelikke päevi, mis ysna keskele ära tasakaalustuvad. Mul on tunne, et eesti keeles oleks kasu sõnast, mis tähendab "väga palju head ja samapalju halba", sest just selline päev oligi. Hõimupäevade yritus oli väga tore. Nägin paljusid, keda ammu polnud näinud ja igasugust rahvast, keda kohata poleks osanud arvata. (Kellest mõne juures ei oleks sellesisulist huvi isegi kahtlustada osanud!) Sain teada seda ja teist, tundsin ennast usaldusväärsena ja mõtlesin elu yle. Selle yle, kuidas kõik on justkui korras, aga peale kolme aastat ikka veel ainult justkui.

Istekoht sai viletsasti valitud veidi, võimaldas koguaeg silmanurki sinna ja teisele poole lahti hoida. Peaaegu ununes ära väga palju halba, mis on olnud ja millest mõlemist ma eriti paegusel kellajaal juba kõvasti vältima peaksin.

Aga siis sai see yritus otsa ja siis tuli enese verele kulutamise koht. Kolmkymmend korda mõtlesin, kas helitada ja uurida elu, kolmkymmend korda olin kahevahel ja kakskymmend yheksa korda mõtelsin, et ehk ikkagi ei maksa. Kolmekymnendast korrast piisas, et tunda jälle yhe köisrippsilla (teate kyll, justnagu filmis) põlevana äralangemist. Aga miskipärast ei saa ma endale tunnistatud, et mitte midagi ei ole, sest võibolla midagi on ja nii pean iga konkeetse asja juures vaatama ja uurima ja proovima, enne kui selgeks saab, et ei, seda ei ole ja teist ei ole ja toda ka ei ole. Ja ma ei tea, kui kaua läheb, kuni kõik, mida ei ole, saab läbi katsutud ja olematuks tunnistatud või mis sealt siis veel alles jääb. "Kommikarp" on ilmselt tyhi, aga ma vist ei ole veel selle ärakukkumist otseselt näinud.

Juba äraytlemata mitmendat korda ytlen endale, et nyyd aitab. Et kui nii paljud asjad osutuvad olematuks, siis miks ma seda kõikidest ei usu? Ja mõtlen, et võibolla oli isand Herbertil õigus, kui ta kirjutas noalikust suhtumisest: kui miski vindub, lõika see läbi ja mõista - nyyd on see lõpetatud, sest selle ots on siin. (Ma ytlen seda mälu järgi, mul ei ole eestikeelset raamatut käepärast.) Juba äraytlemata mitmendat korda tundub see mõte kasutatav ja ehk eelistatav nii mõnelegi muule ja kindlasti sellisele ebamäärasele surelemisele. Juba äraytlemata mitmendat korda otsustan, et nyyd on see koht, kus ma kustutan kõik kontaktivõimalused ja juba äraytlemata mitmendat korda ma jätan selle tegemata. Ilmselt mingist morbiidsest huvist vaadata, kuidas asjad lähevad koledaks, uurida uudishimulikult välja, kuskohas siis on see ots, mida ei ole vaja lõigata. Juba äraytlemata mitmendat korda otsustan, et eikunagi enam. Ei helista, ei saada meili, ei midagi. Ja sama äraytlemata mitmendat korda saavad lootusetuse, kurbuse ja igatsuse yhendatud väed sellest võitu.

Ma nii kardan. Kui tyhiseid igapäevseid asju enam ei räägita, siis varsti on ka suuremad ja väga palju vähem igapäevased asjad vaevu kõneväärt, sest toimuvad vaikselt ja omatahtsi teiseks muutunud seltskonnas peaaegu tundmatute inimestega.

Kõige selle kurbuse ja raskuse kõrvalt ma tean, et igal asjal on ots, miski ei ole muutumatu ja kui jõele tamm ette ehitada, lööb jõgi selle lõpuks puruks. Kõige vähem kahjustav on jõel minna lasta, kuhu ta parajasti voolata tahab. Aga see ei tähenda, et voolust kõrvale jäänud maad põua kätte ei kuiva.

Ma tean, missuguseid vastulauseid siia saab tuua: ega see koht ainuke pole ja jõgesid on maailmas ka palju. Orienteeru ymber! Vaja on palju vähemat kui sa harjunud oled! Ma ei ytle, et need on valed väited. Kyllap nad on õiged. Aga see ei tee igatsust vähemaks ja see ei tee kurbust väiksemaks, see ei võta valust juppigi ära.

Ma ei ole kildudeks kukkunud, aga mõni mõra võis siiski sisse tulla. Ma veel uurin.