Peaksin ilmselt alustama vabandusega ende aadressil, kes siia veel aegaalt kiikavad - see koht on unarusse jäänud seoses kõige kohutavalt paljuga, mis toimunud on. Kui aus olla, ei mäleta ma isegi enam, millal viimane postitus tehtud sai - selles osas on lugejatel eelis, nad saavad lehekylge veidi alla kerida ja järgi vaadata. Igastahes...

Ma olen hetkel Saaremaal. Siin on suvi ja maalolemine ja päris puhkus. Siia saamine oli pooleldi seiklus omaette, aga sellest ilmselt igayhele eraldi, kes kysida tahab ja viitsib. Sest mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

(Klaviatuur, millel ma kijutan ja mis on tegelikult lihtsalt Pyy klaviatuur, on vahepeal veidi kannatada saanud, erinevad puruained ja nii edasi, näiteks n-täht ei taha korralikult töötada. Või siis ma ei oska enam kirjutada nii konkreetselt kui varem.)

Ma olen see aasta teinud väga palju ootamatult resoluutseid otsuseid, igayhe omal ajal, omadel põhjustel aga ikkagi osana teekonnast selle elu poole, mida ma endale tahan ja valinud olen. Väga suur osa neist, kuigi vist mitte päris kõik, on tulnud Inimeste seltsis. Nyyd olen välja mõelnud, et oma kolmjala-tööle ma enam tagasi ei lähe. Sai kõrini - nii tyytut ja viletsat tööd tehes tahaksin saada selle eest rohkem palka kui praegu saan, kuigi praeguse palga eest paremat tööd teha oleks ka aktsepteeritav variant. Mis ma siis teen? Otsin uue töö mõistagi. Lahkumisavaldust veel ei ole, aga see ilmselt tuleb mitteametlikult homme ja telefoni teel ära anda.

Ma olen kõigi nende otsustega olnud kohutavalt rahul. Maailmas vastuvoolu ujuma hakata ei ole kerge olnud, tuleb tunnistada. Vanemad ja eriti vanaema on veendunud, et ma teen hetkel oma eluga midagi halba ja kahjulikku, aga ma ei ole selles ise sugugi nii kindel. On ysnagi selline tunne, et jah, need on Inimesed. Need on justkui päriselt need inimesed, kellele võib toetuda, kes on nõus olema iga Oma tagala - ja ma ei mõtleks ka kahte korda, kui peaksin ise kedagi toetama. Ma olen nende olemasolu yle eriti täna ja eriti siin ja praegu nii kohutavalt tänulik, ma olen hetkes kyll vaikne, aga meeletult rahulolev, meeletult õnnelik. Nendega saab naerda ja reisida ja arutleda ja mängida ja tõsine olla. Saab rääkida ja saab vait olla, sest alati ei ole vaja rääkida. Saab hinnata ja hinnatud olla, saab otsa vaadata ja ise olemas olla. Ei pea kandma maske, kuigi mingi osa ajast peaks olemas olema veidi konkreetsemal kombel kui ma harjunud olen. Ja ma olen õppinud. Ma olen õppinud ära tundma ja omavahel eristama seda, kui maailmal on minuga migi proleem, ja seda kui minul on maailmaga. Ja seda, kui on lihtsalt väsimus või tahtmine millegi järgi. Ma olen ennast nende kõrval paremini tundma õppinud ja see on tegelikult yks suuremaid asju, mida inimene saab teisele anda.

Aitäh et te olemas olete. Aitäh et te mul olla lubate. Ma yritan kunagi ennast nii korda saada, et ma saan hakata tagasi andma, sest ma ei taju, et ma seda veel teeksin.

näitsik ja nooremand

Tahtsin mõlgutada mõned mõtted tänapäeva ja naisterahvaste koha pealt. Sellel asjal ei ole pointi ja sellest ei arene kardetavasti välja seisukhta, need on vaid mõned märkamised nii enese kogemustest kui nende inimeste omadest, kellega sellest räägitud on saanud.

Ma usun, et ma ei ole ainuke, kes leiab, et tänapäeva naisterahvad vanuses keskeani ja mõnel juhul sellest ylegi, saab ysna edukalt liigitada kahte peamisesse tyypi: näitsiku-neiu tyypi haldjalikumad õblukesemad tegelased ja need, kes on rohkem nagu päriselt inimesed - tiiu-talutytreke ja teised temasugused ehk emandad. Yhest tyybist teise liikumine tundub peaaegu yletamatult raske ja kyllap see on kuidagi seotud proportsioonidega, harjumustega, ainevahetusega ja veel palju muu sellisega ja sellest vaid osa on valitav.

Kahjuks (hea kyll, mõnede õnneks ehk ka, peamiselt ent siiski kahjuks, mitmekesisus oleks võit) valitseb massikultuuris, tänavapildis, kogu selles pilte ja reklaami täis sootsiumis meie ymber ainult ja ainult neiu-tyyp. See dikteerib, missugune sa peaksid olema. Sellega arvestatakse moodi luues, trende välja haududes, see vaatab vastu tõesti igaglt poolt ja igast naiselikumast stereotyybist. Mõnele vaatab ehk peeglist ka ja neil võib olla veidi lihtsam leida yhiskonna paletist roll, millesse ennast sobitada. Eriti kehtib see muidugi noorte kohta, sest vanusega kipub inimesel ikka isiksust ja oma pead juurde kasvama.

Aga mida peavad siis tegema need noored emandad? Sellele iluideaallile vastamine nõuab pidevat pingutust, kui yldse võimalik on. Nurgas salapäraselt vaikides mõjub näitsik mõtliku, salapärase, põneva ja kaugelenägelikuna, samas kui nooremand samas paigas on, ytleme ausalt, lihtsalt mõttetu pooleldi sootu inimene nurgas. Keset vestlusringi lehviv naeratus siia ja lausekatke sinna liblikas-näitsik on ikka veel põnev, ligitõmbav, kaunis, isegi kui ta on veidi liiga purjus ja naerab, hambad veidi liiga laiali. Sama tegevuse juures nooremand mõjub jällegi pigem... tyytu, valju, totra ja ebameeldivana. Näitsik tõmbab ennast kurvaks keraks kokku ja kõik ruttavad lohutama, sest ta on nii pisike ja nunnu ja maailm on ilmselgelt talle liiga teinud. Nutta löristav emand saab pigem pahakspanevaid pilke: ise nii suur ja ikka töinab! Ja kui kõik on hästi, siis omaenese iseseisvat elu edukalt juhtiv emand näib millegi iseenesestmõistetavana - ta on ju nii tugev ja iseseisev! Aga kui sellega saab hakkama näitsik, on see midagi tähelepanuväärset ja taevani kiidetavat, sest näete, naine, meie kõigele vaatamata ebavõrdses yhiskonnas!

Aga tegelikult iseloomu ei jagata ju sellele typaažile vastavalt. Kurvaks võib minna nii näitsik kui nooremand. Seltskonnahinge mängida samuti. Ainult et...

Nojah, võibolla see on kõik hala. Identifitseerides ennast tugevalt nimelt emanda-tyybiga tundub mulle muidugi, et maailm on minu ja meie vastu. Eriti, kui maailm ei ole parajasti kõige kõige sõbralikumas tujus, on kõigil teistel alati lihtsam - eemalt vaadates suuremaid hädasid ei näe. Aga see hala või hakkamasaamatus on siiras - sõltumata mu isiklikust enesehinnangust on mul ikkagi tunne, et praegusel siinsel elukorraldusel ei ole minu-meie jaoks kohta, mis laseks lisaks inimesele ka naine olla. Sest naine, eriti ja peamiselt just noor naine on tugevalt pandud võrduma näitsikuga ja normist erinev siis järelikult on midagi muud.

postitus

ehk lyhike ylevaade kõigest ja paljust muust.

Kirjutan seda hetkel kyll vanemate juures, aga seda kõigst sellepärast, et kodune internet on olemas või ei ole täpselt tema enese suva järgi. Võibolla aitaks USB-USB juhe asja veidi paremaks muuta, aga mingil määral olemas on see kleenuke võrguyhendus eelkõige siis, kui teha aken lahti ja lasta kylm sisse.

Tegelikult mulle see koht meeldib. Sellel on palju vigu, millest osasid oleks võibolla võimalik parandada, kui oleks plaanis sinna tõesti viieks aastaks või nii jääda. Praeguses seisus ma seda muidugi kätte võtma ei hakka, sest vaatamata oma yleyldisele sympaatsusele on selle korteri soojapidavusomadused ylimalt kaheldavad, nii et talveks tuleb mujale minna. Muidu... noh, madratseid ei ole veel tulnud. Pikendusjuhtme peab välja mõtlema. Selliseid asju on palju tegelikult, mis yhel või teisel kombel pisidetailiga paremaks saaksid, aga nende parandamine ootab veel paar nädalat.

Muu eluga olen samuti rahul. Töö ei tapa enam ei selga ega jalgu, kui jalatseid vähegi hoolikamalt valida ja vahepeal mõned liigutamise moodi harjutused teha. Läbisaamine vanematega on hiiglama palju paremaks läinud peale ära kolimist - ma ei pea neid nägema tihemini kui ma ise valin ja nad ei ytle mulle ette, millal tõusta või magada.

Kuulen enda kohta positiivseid hinnanguid nii tööl kui elus yleyldiselt. Ise tunnen ennast ka niipaljukest paremini, et neid uskuma jääda suudan. Yhed ja teised asjad vajaksid mõistagi veel parandamist, aga tegelen ka nendega. Aega on mõistlikul määral - töö on tööpäevades, umbes pooled päevad on vabad, isegi siis kui osa sellest ajast lihtsalt maha magada, jäb peaaegu piisavalt yle. Noh, võiks veidi rohkem, tõesti, aga mitte väga palju enam.

Näiteks tänagi. Magasin maha suurema osa päevast ja valgest ajast, jäädes umbes kella 12 aegu magama ja ärgates pool 7. Olin olnud eelnevalt yleval piisavalt kaua, et ennast selle pärast põrmugi mitte syydi tunda. Oli tööpäev, teine päevane vahetus järjest. Tulin tyhja rahulikku koju, sain mõne pilgud taastuda, paar sõna internetivestlusi pidada ja siis tuli kaks head inimest, kelle seltsis öö jäi väga lyhikeseks. Aususe huvides peab tunnistama, et toimunu ei vastanud mu eeldustele-ootustele, ent ma jäin väga rahule. Arvasin, et on hea õun, aga näe, oli hoopis hea banaan. Nii täitsa võib. Elu tundub yleyldiselt veidi ilusam ja rõõmsam ja helgem kui mõned päevad tagasi, kui kõik mõjus närviajavalt või kurvastavalt või mingi muul moel lõhkuvalt.

Hommikul avastasin muru. See oskab alati kuidagi ootamatult, kuidagi yleöö välja ilmuda.

*

Ma ei oska mitte midagi öelda. Kõik on nii hästi, et praeguste võimaluste juures veel paremini oleks raske. Säran ja käin ringi, suu kõrvuni. Varsti kaon internetist osaliselt, uues kodus seda pole. Aga ainult osaliselt. Avalik võrk on ikka veel olemas ja muud asjad ka, aga kiirsuhtluskanalites mind vist väga palju ei näe veidi aega.

Yhtlasi vabandan, et siin on nii vaikseks jääud, aga ma olen eriti viimased paar nädalat olnud elamisega kohutavalt hõivatud. Peas on nii palju mõtteid ja muutusi, et ei oska seda vel normaalse inimese kombel sõnadeks teha.

Maailma Parimad Inimesed.