-iivsus.

Esiteks - positiivsus. Selle kohta sain juba ühe kommentaari ka. Positiivse. Sest nüüd ma jõuan jälle plusspoolel olla. Suudan tunda ennast tugeva ja jaksavana. Ja sellega tuleb vältimatult kaasa naerunäoga mask. Ja mulle meeldib. Ma leidsin mingi hetk, et aitab. Kui ei saa muuta olukorda endale sobivamaks, siis ole olukorra üle õnnelik. Sest alati on olemas midagi, mille üle õnnelik olla. Ja kui kõik tundub väga kurb ja masendav, siis naudi seda. Sest kui oleks ainult rõõm, siis see kaoks lõpuks ära. Tundja harjuks sellega, ega paneks enam tähelegi, et ta tegelikult õnnelik on. Nagu ühe kirjaniku jutus, kus olid Hea ja Halb. Ja siis kõik inimesed leidsid, et nemad ei tahagi enam halvad olla ja hakkasid kõik heaks. Aga välja tuli hoopis see, et siis ei olnud enam keegi õnnelik selle üle, et halbu inimesi ei ole. Sest nad ei mäletanud, et võib ka teisiti olla. Ja siis tuli Halb puhkuselt tagasi. Hea kutsus ta tagasi, sest tema ise hakkas ka ära kaduma. Ja alles siis, kui maailmas oli jälle nii head kui halba, oskasid inimesed olla õnnelikud selle üle, et on ka head maailmas. See kirjanik võis vabalt olla Henno Käo. Sest kui ma väga mööda ei pane, lugesin ma seda Tähekesest. Kunagi hästi ammu.

Teiseks - aktiivsus. Kuna ma jälle jaksan, siis ma võtan ja teen kah. Mõtlen ja tegutsen igasuguste asjade suunas. Ja mulle meeldib. Taas. Ja täpsemalt ei räägi, sest see läheks liiga pikaks. Pealegi ei ole poolikutest ideedest üleüldse soovitav rääkida, kui nad veel kujunemisjärgus on. Muidu mõni võtab neist kinni ja siis saab neist hoopis midagi muud viimaks kui see, mis alguses kavas oli. Ja siis on kurb.

Kolmandaks - ei olegi enam -iivsus. On lihtsalt heameel sellest, et sai ühe korra trennis käidud. Koju jõudes ei suutnud supilusikatki käes hoida - tudises teine puha. Koolis oli kirjutada ka kangesti raske - pliiats ei tahtnud alguses käes püsida, ja päeva teisel poolel hakkas küünarnukk krampi tõmbama. Mitte et ma seda pingutanud oleks, eksju. Aga see on üsna humoorikas tunne, kui käsi keeldub liikumast, kui sa seda liigutada tahad. Ei valuta, ei midagi muud. Lihtsalt ei liigu. Lihas näiutab sulle keskmist sõrme ja keerab teise külje, et edasi magada. Mulle meeldib. See muudab loovamaks. Loovlahendusi on vaja igasuguste asjade jaoks.

Tahaks teada, kas saab siis Kassinurme homme mindud, või liigume sinna laupäeval. Veidike viimane aeg seda teada saada juba. Muidu ei jõua vahest asju pakitudki? Vähemalt on suur lootus, et tuleb hea ilm. Halb ilm oleks ilmataadi poolt lihtsalt niivõrd nõme. Ei aitäh. Nii et ilus ilm, ptui-ptui-ptui.

Ja päikest ikka kõigile. Ja viitsimist oma asjade tarbeks.

Pingelangus?

Viuhh... Nädalavahetus edukalt üle elatud. Kõik kartulid mis välja paistsid, maast üles korjatud. Kääbikute sünnipäev ära peetud (ja vist isegi mitte läbi kukkunud). Üks päev ennast väja puhatud. Ja täna isegi koolis käiud ja mitte magama jäädud. Ma võiks ennast kergendatult tunda. Ma lausa peaks seda. Aga ma ei tunne. Otse vastupidi. Tunnen ennast imelikumalt kui pika aja jooksul, sest mul ei olegi järsku mitte mdiagi tapvalt põletavat enam teha. Okei, on see Rohani kostüümi asi, aga rohkem polegi suurt midagi. Hunnik käsitöönduslikke projekte on ka. Nii et aega tegelikult üle ei ole. Aga mitte msiki ei põle, ja see häirib mind, sest siis on mul komme kõik asjad tähtajani ootama lükata. Mis ei ole mitte hea mõte.

Vähemalt jah... olen ma nüüd puhanud. Terve pool pühapäeva sai maha magatud. (jeerum, mis lause - terve pool...) Nüüd võiks puhanud olla. Aga ei, ikkagi on selline tunne, et võtaks ja keeraks ennast veel magama ja ärkaks alles kevadel. Enne ei taha mitte kellegagi tegemis teha, mitte millegagi, lükkaks kõik sidekanalid välja ja magaks. Ja kui üles ärkan, teeks oma käsitööd. Et kevadel kõiki imestama panna. Aga ma ei saa ju.

Selle aasta jooksul on veel nii palju teha, nii paljuks ette valmistuda. Ja inimessed ei maga talveund. Pealegi magaksin ma siis liiga mitmed asjad maha. Koolis on vaja käia, pädevust on vaja edendada, rahalist seisu ka vahelduse mõttes, jne, jne, jne.

Ja lisaks võtab maailm lihsalt kätte ja teeb nii naljaviluks ja selleks et mul ikka midagi teha oleks, kolm pööret enda suhtes tagurpidi. Asjad mis seni tundusid kestvat maailma otsani, tunduvad/sid murenevat, ja seda kiiremini kui iganes varem, ja kindlamad asjad kui kunagi enne. Mis toimub? Inimesed, ärge laskuge sügismasendusse, või siis võtke midagi selle vastu ette kui tunnete et ründab. Palun?!

*haigutus*

Väsimus. Masendus. Ärritatud olek. Närvid-pingul olek. Ja seda juba päris mitmendat aega. Seda võib võrrelda osaga selletalvisel väliüritusel olnud jamast. Täpsemalt selle osaga, mis tulenes toiduprobleemidest, millega ma parema meelega poleks üleüldse tegelema hakanudki, mille eest ma tegelikult ei vastutanud ja mille kohta mult siiski vastust nõuti. Saadaks kõik kuu peale ja läheks kuhugi rahulikku kohta. Et ma ei peaks millegi eest muretsema, mis mulle liiga suur on. Ja kui neid liiga suuri asju päris mitu korraga kaela sajab, siis võib lihtsalt lolliks minna. Eriti kui kõik see asi õmblustest rebeneb ja sa peab üritama halva mängu juures head nägu teha. Ja hingamiseks nagu aega ei jäägi.

Väsimus on see kõige hullem. Ma oeln juba täitsa mitu pöäeva järjest läinud ekstra vara magama, sest ma oeln väsinud. Aga hommikul ärkan ikka sama väsinult. Ja vean ennast puhta autopiloodi peal kooli, kus tuleb midagi ära teha. Vahelduseks ka õpetaja lootusetult keeruline seletud punktide kohta ruumis arusaadavamasse keelde tõlkida, et ma ei tunneks ennast imelikuna õpikust aru saamise pärast.

Lisaks sellele - kool, ohtralt perekondlikke kohustusi, üritused keskmiselt iga nädalavahetus... Lisaks võiks ju teoreetiliselt jõuda ka trenni - kui seda üldse kunagi kusagil toimub. Samas, ma elan üle. Mis mul ikka muud üle jääb, kas pole... Ja kes siis ikka need asjad ära teeb kui mina ka ei viitsi?

Ma vaatan ikka ja jälle, et mu postitused on naeruväärselt lühikesed võrreldes mõnedega. Aga ju mu elu on siis rahulikum. Või ma ei oska asju nii värviliselt kirjeldada.

Ei, tegelikult see postitus ei sisaldagi ainult virisemist. See sisaldab kasvõi ühtainukest positiivset nooti - Kassinurme on energiareserv. Sinna tuleks tihemini sattuda. Ja nii meeletult tore on vahest teisi inimesi täeisti fabritseeritud põhjustel pehme värgiga peksta. Ja vahpeal "surra" või siis haavatuna lahing võita. Kui kunagi aega tekib, peab vist hakkama lahingvarustust tekitama. Kuigi üks asjaolu jäi mind ikka veidi närima. Kuid vähem kui enne.

Nii või teisiti, päikest teile kõigile. Ja olge õnnelikud, teate ju küll, et õnn on nakkav. Seda võiks maailmas rohkem olla.

Tegusus

Appi, kassid on vallutanud mu toa! Täpsemalt kõik kokku 6 erinevat kassi asuvad hetkel minu ja õe kahepeale-toas. kaks tükki suured ja kollased. Üks suur ja paberist. siis veel kolm väiksemat ja paberist. Ja siis üks kes istub voodi peal ja teeb mootori häält. See on tegelikult vist kokku 7. Noh, niipalju neid igal juhul on. Ja nad vallutavad seda meetodil mind surmani ära väsitada. Pool tuba on juba nende käes - sinna ma enam ei pääse, sest ma pidin nede jaoks panema välja suure lahtikäiva laua, mis toas barrikaadi mängib. Oeh.. ja tegelikult oelks vaja teada, kui jäme on lipuvars, siis ma tean kui suured seosed teha, ja siis ma tahaks, et mu töö juba tehtud saaks. ja siis ma tahaks et mõned järgnevas ööpäevas oleks veidi rohkem ülevalolemise-tunde. Sest kostüümiga hakkab juba paanika tekkima, sest ei ole aega, ei ole vahendeid, ja ei ole sobivaid valmis juppe. Ehk siis luba paanikaks.

Aga tegelikult on häid asju ka juhtunud - ma ei pea osa võtma spordipäevast (kuigi ma pean selle järgi tegema), ma ei pea enam käima prantsuse keele tundides! ja ma olen nüüd kindel, et ruutudega asjade suurendamise mõte on täitsa hea ja töötav asi. Ja ma suutsin lipule välja mõelda variandi, kuidas see varda küljes ilusti sirge püsib ja alla lonti ei vaju. Hea. *läheb tegutseb v eel veidi kassiarmee vastu, üritades neid veenda ilusti ööseks tuttu minema* Päikest!

Täiendus

Nii tore on, kui tänatakse asjade eest, mida pead iseenesetmõistetavaks. Kohe niivõrd soe tunne tekkis, ja selleks piisas vaid pisikeset ootamatust aitähh-sõnast. Oh, nii tore on, kui mõned veel hoolivad. :) Maailm naeratas. Mulle.

Ühtlasi üleskutse kõigile - ärge pidage end ümbritsevaid inimesi iseenesetmõistetavateks, nende tegusid veel vähem.