Ehhee.

Tartu faktor ründab. Eriti viimase nädala jooksul jabura aktiivsusega. Kuhu ka ei lähe, ikka näed ühte või teist inimest. Mõni pakub isegi s(mispagananumberseeoligi!)hokolaadi. Teine.. teine ei tunne ära (aga võibolla olen ma ise poolpime ja pean inimesi kellekski muuks). Kolmas... kolmas küsib näiteks kella, tuttav inimene. Võõrad ikka küsivad, aga tuttavad harvem. Ja nii kohe ongi. Natuke imelik, aga tore ka.

See nädal möödub vist pidevas heatujumullis, ei aita ussi- ega püssirohi. Nii võikski olla. Jääda.

Päikest!

*

Pöördudes tagasi igapäevamaailma
Tulnud unistustest ja unenägudest
Mis said reaalsuseks kaugel põhjas
(Peaaegu kuueteistkümnendiku päeva kaugusel,
kui mõõta mööda reaalsust,
mõnikord kaugemalgi, kui päralejõudmistahtmine
venitab aega,
mõnikord lähemal, eriti varahommikuti
ja pärast pikki pidusid)
avastad silmi päriselt avades
*kodust segaduse,
mida sa ei koristanud, sest tegid mujal süüa,
*vihust tegemata töö,
mida ei osanuks teha ka tahtmise korral,
*esikust hulga pooleli asju,
mida sa ei õmmelnud, sest oli vaja vaadata uudiseid ja kleite

ja otsustad, et ei lase end sellest segada,
sest unistused ja unenäod on liiga head,
et neid argisega lahjendada.

(25. kyynlakuu 10221, norsk grammatikk)

90.

Head vabariigi sünnipäeva!

Vaatasin just seda niinimetatud "pingviinide paraadi". Mõnusalt palju oli rahvariideid ja neist inspireeritut. Ilus ja huvitav oli vaadata - huvitav näha kes mida kannab, kellel on ilus ja kellel kole kleit (eks öelge pealegi, et seltskonnaajakirjadele sobiv teema), kui palju on valgeid setu kuubi, palju musti mulgi omi, kui palju on pidulikke (üllatusena ka üks igapäeva!)vorme, ja nii edasi ja nii edasi.

Aga tegelikult... tegelikult on mul muud tegemist ka. Ausalt. Näiteks õpin hiragana tähti. Ei lähe eriti edukalt. Õmblen. Seda häirivad erinevad asjaolud nagu õige luku puudumine ja muu jama.

Mõnda asja peaks veel tegema ja siis magama minema. Sõidan homme parem... Saab ühe öö kodus ka magatud.

Teate, kevad on. Mina nägin Lillekülas õues lumikellukesi ja veel mitte päris puhkenud märtsikellukaidki. Ja ilm on kohati otse kõige ausamalt ja pärisemalt lumikellukaojaline - olgu, lund on natuke liiga vähe, aga siiski.

Kogusin laule. Vanaema käest, vanu Viimsi külapidude ringmängu-ja muidulaule. Üllatav, kui paljusid neist ma varem kuulnud polnud - ju ta laulis mulle varem ainult teatud laule ja teisi ma polnud kuulnudki. Niipalju sain targemaks, et on olemas Gustavi ja Iida kohalik versioon Innu ja ... Sama tüüp, see on teada.

Päikest!

Kevad!

Kuidas ilm võib tuju mõjutada! Praegu oli väljas päääääike, jää sulas igal pool, taevas selge nagu ei tea mis ja ilm nii kevadine kui veel olla saab. Katsu sellise ilmaga olla midagi muud kui rõõmus! On otse tunda, et kohekohe lähevad asjad roheliseks ja kevad astub päris ausalt talve varjust välja. Täna paistab olema igaühe õnnepäev. Pardid teevad Emajõe peal trikke - käisin veidike ülesjõge jalutamas, sest aega oli.

Aga eile kütsin terve pool õhtut. Istusin ahju kõrval nigut üks vanaema, kudusin paksu rohelist salli - sain enam-vähem valmis ka - ja kütsin. Täna tuleb vist veel üks selline õhtu, sest ma tahan salli peale lilli heegeldada. Mhmh. Kohe suure kuhja ühe otsa peale. Sall läheb käiku kohe, kui ma ei pea enam käima puht külma pärast paksu talvemantliga, mille juurde ta üldse ei sobi. Kohekohe, kui veel paar sellist kevadist ilma on. Ehk hommegi juba, kui ainult ilmataat annab.

Tegelikult on muidugi natuke liiga vara veel "Kevad! Kevad!" rõkata, sest veebruari kuu on alles natuke rohkem kui poole peal, aga mis siis. Täna on 18. :) Sobib selline ilus ilm küll, olgu nii ajakohatu kui tahes.

Tühjast-tähjast

Näed seda ilma nüüd. Eile kurtsin, et kuud ei näe. Täna saksa keelest tulles vaatan - ilus poolkuu vaatab tumedast selgest taevast ülevalt alla. Suutsin ajagi ära määrata, ilmselt suisa õigesti.

Aga homikupoolikul hammustas mind ilma hammasteta luik. Unes. Kõvasti ja mitu korda. Valus oli. See oli üks segane ja jabur unenägu ja luik ise oli üsna suur.

Selline väsimus, hallus, enameijõua võtab võimust. Eks ma vast ole ise süüdi ka, kes käsib poole ööni lugeda raamatuid, kus pildid vahetevahel hirmutavalt tühjade silmadega jõllitavad. *külmavärinad* Uni on. Vist. Kurk on valus. Vist ja poolenisti. Ma tahaks ainult loota, et ma päris haigeks ei jää - just nüüd enne laupäeva oleks see väga nõme. Et noh... Sünnipäeva-pidu ja puha. Mitte minu oma, muidugi. Aga ikkagi.

Oeh.