Ikka elus

Ammu pole ühtegi postitust eetrisse saanud.

Vahepeal on olnud tegemist ja üritusi ja veel tegemist ja veel üritusi ja palju ringi liikumist ja targemaks saamist ja väga vähe võimalust internetti pääsemiseks.

Kui nüüd täpsemalt öelda, oli vahepeal... nädal Tartus, mis lõppes hansapäevadega, pool päeva Tallinnas ja siis Kraukaga tuurile. Siis - Krauka liikmed on muuseas ülimuhedad - marsruut ühesõnaga Haapsalu-Viljandi-Tartu-Kassinurme ja nädala lõpus Mütofest. Sealt pühapäeval Keldrimäele (et oleks aru saada, kuhu koju), ja teisipäeval siit jälle Tartusse, neljapäeval Viljandisse folgile. Pühapäeval sealt Tartusse koju, siis päev liiga vara Kassinurme ja öö ihuüksi maatarga majas. Seepeale tulin järgmisel päeval rongiga koju kartuses külmetada ja palavikku jääda (kui lõpuks rongi peale jõudsin) ja nüüd ma siis olen siin.

Muljetada ilmselgelt kõigi nende ürituste kohta ei jõua ja ega see jutt vist ühte postitusse ära mahukski. Kui otsast alustada, võtaks kirjeldamine päris palju aega, set küllalt palju detaile on meeles.

Sain just teada, et homme ei olegi plaanis maale vanaema 70. sünnipäeva tähistama sõita. See on iseenesest natuke nõme, et nii hilja mind ka sellest teavitati, aga noh jah. Siis saabki homme midagi mõistlikku ära teha, või vastupidi, terve päeva maha magada.

Mida veel aktuaalsemat rääkida...

Näiteks ähvardab mind vist väljatõstmine. Igal juhul on peremees päris kuri, sest seina sees oleva augu kaudu tuleb peale vihma mulle vett tuppa, põrandale. Miks mul on seina sees auk? Sellepärast, et sealkaudu pääseb majja see neetud internet. (Juba päris mitmendat korda on jube tahtmine kirjutada internet kahe t'ga lõpust, ei tea, kas see on keelemeelega kuidagi seotud või mida...) Miks ma talle sellest varem rääkinud ei ole? Ma alguses arvasin, et sinine karbike koodnimega internet ajab ise seda vett välja, kondentsveena. See sai ära kuivatatud ja ma uskusin, et sellega ongi see probleem läbi. Kui vahepeal, enne Kassinurme minekut seal käisin ja koristasin, avastasin taas karbikese juurest vett. Mitte küll vabal kujul, vaid madratsi niiskeolemisena, aga siiski. Karbike sai taldriku peale pandud ja kapi peale tõstetud, heas usus, et hetkeks probleem lahendatud. Järgmisel või ülejärgmisel päeval aga pidi tulema peremees koos sidekarbi paigladusmeestega. Ja hommikul peale seda äratab mind kolm telefonikõnet. Esimest kahte ma ei jõudnudki vastu võtta (või oli neid üks?), kolmandal katsel aga sain teada, et nii ikka ei saavat, miks mul on põrandal loik ja pool madratsit märg, ja miks mul internetikarp vett täis taldriku peal on, ja miks ma olen selle veega lahti leotanud pool põrandaliistu ja üldse täiesti vastutustundetult mulle usaldatud varaga ümber käinud. Ei aitäh! Nüüd jäi nii, et järgmine kord, kui Tartusse minekut on, annan talle enne teada, tuleme mõlemad sinna ja vaatame asjad koos üle. (ja vanemad ka, nad aitavad mul sinna mööblit juurde tuua. Pregu on puudu/kohale viimata/ veel riidekapp ja peegel, täitsa puudu on külmkapp.) Olgu koht nii hea ja kena kui tahes, kui selline suhtumine tema poolt jätkub, olen nõus ise koha üles ütlema. Nii poolest oktoobrist või nii... Sest siis on kõik juba loodetavasti elukoha leidnud ja keegi ei lähe sinna. Olen jah nõme, ja meelega. Eelmine kord oli hädakisa lahti selle pärast, et WC-aken oli lahti ja tuul kõigutas seda, ja tuulduv põrandakalts trepipiirde peal andis ka põhjust minu kallal vinguda.

Nojah, veel ma minemas ei ole, siiski. Loodatavasti.

Mida veel... Ongi vist enam-vähem kõik. Naudin veel viimaseid internetiseeritud aegu, sest peale teist Beleriandi mängu kaon mingi hetk lõplikult Tartusse. Veel pole teada, kunas ja kuidas sinna võrguühenduse saan, aga selle olemasolu on üsnagi vältimatu.

Potteri lugesin läbi. Veidi vinguks selle tema "erilisuse" kallal, ainuke maailmas (või vähemalt üks miljonist) ja nii edasi. Muidu.... Tjah. Tegevus arenes kohati uskumatult kiiresti ja nagu päriselus, nii tulid ka seal juhtumised alati korraga. Rohkem ei räägi, lugege ise, kui tahate. Mina lähen loen hoopis muinasjutte.

Päikest!