15. oktoober 2007

Aruanne

Teisipäeval olin siis, nagu näha, masendatud. Kolmapäeval olin ka, aga õhtul oli relvaõpe, kus sai kätele füüsilist koormust. Järjekorne näide sellest, kuidas aktiivne tegevus tuju parandab, sest koju jõudmise ajaks olin juba suhteliselt normaalne ja puha.

Neljapäeval paistis päike. Mina ärkasin kaks minutit enne äratuskella, arvates valgue järgi, et kell on vähemalt 12, ja imestasin, miks telefon ei olnud helisenud. Kontrollisin kellaaega - tõepoolest, paar minutit äratuseni, mille olin unustanud määrata. Lisaks kellaajale teatas telefon ka, et mulle on üks uus sõnum. Kõiges oma vigases eesti keeles - ta nimelt tekitab selleks teate "1 Sõnumid". Nii algas mu senise elu ilusaim päev. Kõik kippus õnnestuma, norra keele loengus (mis oli esimene) oskasin äkitselt teha ilma ettevalmistusteta ära pool norrakeelset presentatsiooni hääliku y kohta (ülejäänud pool oli inglise keeles, sest mu ajule jõudis kohale, et ma ei oska tegelikult norra keelt rääkida), siis kohtasin linna peal õde, kes oli ekskursiooni pärast koos oma sakslasega siin ja täisti nõus mulle ettenätud raha andma (mis siiski päriselt ei õnnestunud, sest polnud lähedalasuvat automaati). Sama edukalt läks elu ka edasi, kuni reede õhtuni välja. (vahepealse pisukese masenduseoruga, millel polnud sügavamat tagamõtet).

Laupäeval oli BVÕ esimese mooduli esimene osa. See oli äärmiselt inforikas ja päris väsitav, kahju oli, et rohkem lõnga kaasa ei võtnud, sest näputöö sai esimese poole (või paari) tunnikesega otsa. Süüa sai hästi ja palju, õhtupoole ka väga külmas maailmas riviõpet tehtud. See oli muidu täiesti tavaline ja harjunud asi - kui välja arvata käsklus "Ümberpöörd!", mille valesti tegemine teenis mulle võrdluse Michael Jacksoniga. Haitäh! Sellegipoolst sai rivi varsti otsa ja äärmiselt külmunud mina läks Wildesse üles sulama. Pisike raamat veel selle juurde ja puha.

Kui olin juba sooja naha vahele saanud, oli aeg edas liikuda. Kuna toetusin oma Tallinna loogikale, tegin suure ringi. Tavaliselt on kaks paralleelselt jooksvat tänavat ju omavahel põiktänavatega ühendatud, kas pole? Vähemalt mingi maa tagant? Tartus see nähtavasti nii ei ole, sest Tähtvere tänaval on algusest vähemalt lauluväljakuni välja kaks võimalust pääseda üles. Üks oli veidi kummaline mignisugune trepp, mida ma sugugi tänavaks ei pidanud ja sellepärast temast rahulkult mööda läksin, ja siis lauluväljaku juures. Sellega tegin loomulikult oma teekonnale suure ringi sisse, mida mu plekitu konts heaks ei kiitnud. Läksin, üleüldse, Tartu rahvamuusikapäevadele Veski tänavale. Öö oli parajalt pikk, hommikul järelikult jubedaimat sorti uni.

Ees oli aga teine päev BVÕd. Seekord minu jaoks koos suure hulga kohviga, mida pausidel endiselt jagati. Kuna olin vahepeal siiski koju jõudnud (millega polnud enne arvestanud), sain nüüd terve päeva edukalt nõeluda, sokk näeb juba sokilik (tegelikult küll pigem sussilik) väljagi. Halbadest kogemustest (ja nende veel halvemast meenutusest) seoses Suurlaagri toilustamisega ma siinkohal ei räägi. Muidu läks kõik täitsa edukalt. Vot sedasi.

Ja täna on esmaspäev juba, ja nädala lõpus lähen Tallinnasse, ja miks oh miks küll ometi langevad kõik üritused millegi muuga samale ajale? *ahastab natuke omaette ja üritab leida viisi sajasse kohta jõudmiseks*

Kommentaare ei ole: