9. oktoober 2007

*

Masendus on. Või siis stress. Ei tea, ei viitsi määrata teist. Igal juhul on tunne, et jääks mgama ja ärkaks ainult selle peale, et tullakse teatega "Elu on nüüd parem, ma oskan aidata, ma tean, mida sa peaksid tegema.", või mitte üldse. Magadagi. Sest teki all on soe ja magades ei pea mõtlema kuhu järgmisel päeval minna, mis kellaks äratust, köök tuleb korda teha ja seda ja teist.

Ja tahaks välja karjuda, välja tihkuda selle kurbuse ja masenduse, kuulda, et kõik on korras, aga see süli on kaugel.

Asja teeb hullemaks, et pole põhjust masendada.

Kui ma ennast ei tunneks, võtaks paberid vähemalt uue sügiseni välja ja kandideeriks kasvõi kassapidajaks. Aga ma tean, et ma ei kannataks seda tegelikult kuigi kaua välja, tunneksin ennast teiste kõrval lollina, vajaksin seda "haritust", mis laseb lugeda võõraid filosoofe ja nende arvamuste üle diskuteerida, kõrva järgi määrata erinevate lindude laulu ja lugedes teada, mida kirjanik selle või teise sümboliga öelda tahtis. (märkus iseendale - veidigi uurida näiteks roosi, tähe või pistoda heraldilist tähendust) Sellepärast ei võtagi. Selle asemel jään koju nelja seina vahele ja tunnen ennast süüdi, et jälle ei jaksanud loengutesse minna. Tõepoolest ei jaksa - kui iga norra keele loeng annab keskendumisest peavalu ja ma sellest hoolimata tunnen, nagu ma oleks vaimselt alaarenenud, kuna mõistan ainult osa mulle räägitavast, siis see ei tekita vähimatki tahtmist veel rohkem pingutada. Kõnevõimet ei ole.

Teisi asju veel võiks, võibolla. Veidi veel võiks. Ma natuke pean veel vastu. Kui veab.

Teha ei taha sellegipoolest mitte midagi. Ja siis ei teegi - ja süüdistan ennast selles, et midagi ei tee. Olen jah laisk, aga sedasorti laisk, keda on kogu aeg tagant torgitud, et tee, toimeta, mis sa magad pool päeva maha, logeled, on ju vaja tegutseda, teha seda ja teist ja joosta ringi nagu orav rattas. Ja kui ma siis kuulan iseennast, mitte sisseharjunud käitumismustreid, hakkavad need mustrid torkima, et kuidas ikka nii saab. Samas tean - kui neid järgiksin, käiksin päevad läbi ringi nagu robot, masinlikult inimeste küsimustele vastates, end ilusti üheteistkümnest magama sundides ega oleks põrmugi õnnelikum. Praegu on mul vähemalt need vähesed ilusad hetkedki - ööle kalduv uduvihmane Tartu, kuum tee hea raamatuga, rõõm, et käte alt miski ilus valmib. Aga kui neid on vähe, nagu nüüd, kui ei ole enam seda jõudu ja jaksu, siis mis saab?

Ja vastuseks ulub tuul korstnas. Võ uluks, kui ma kodus oleksin. Sest väljas on sügise kõige koledam aeg. Kõik loodus meie ümber teeb veel viimaseid eluspüsimise pingutusi, kõduneb, sureb, aeglaselt ja piinarikkalt. Veel ei ole seda rahu, seda kerget ja kepsakat asjaliku inimese tunnet, kui hingad välja aurupilvekesi ja võid rõõmustada, sest kiire käimine annab sooja ja sa tead, et elad ja hingad, kuigi ümber on kõik külm ja tardunud ja surnud. Ja see on ka masendav.

Kommentaare ei ole: