28. oktoober 2007

Mõeldes

Olen juba kolmapäevast saati Tallinnas. Ometi veetsin just (laupäev vasu pühapäeva) esimese öö vanematekodus. See ei olnud nii plaanitud. See lihtsalt läks nii. Pole kellegi süü rohkem kui kellegi teise, elu on lihtsalt edasi läinud.

Kui ma veel siin elasin, siis ma teadsin küll, et on arvatavsti võimalik elada ka nii, et inu kallal ei õiendata tegemata asjade pärast, teetassi pärast diivanilaual ja mude sääraste tähtsusetute pisiasjade. Teadsin, aga polnud seda kogenud. Ise Tartus resideerudes sain teada, mis tunne see on - tore on. Ja nüüd, kui ma tulin siia tagasi, tundsin, kuidas selline asi mind lämmatab. Ma ei oska enam sedasi, ma ei saa, ei taha. Ja läksin ära, mujale. Kus on hea ja kerge, hõlbus, lihtne olla. Kus ma saan täitsa vabalt olla mina. Tartusse tagasi sõitmast - või hääletamast - hoidis mind teamine, et ma pean järgmisel ja üleärgmisel päeval veel siin olema.

Kõige jubedamaks muutis selle vahejuhtumi, selle teadmise asjaolu, et tulin siia sedasi nädala keskel sellek, et veidi puhata. Ennast lõvaks lasta, vabalt tunda. Vanematekodus (sest tundub vale selle kohta vanast harjumusest kodu öelda, see sõna võik ikkagi ainult ühe koha kohta korraga käia) pean olema pingul, näitama neile seda nägu, mida nad näha tahavad, teesklema. Ma ei tea, millal uuesti siia tulen - ülejärgmine nädal? Nädal hiljem? Kunagi veel kaugemas tulevikus?

Ja kõige üle laotub süütunne. Mida ma ometi ootasin siis? Et mind teenindatakse, hoitakse nagu s..sedasamastki pilpa peal ja ma saangi tõepoolest päev läbi magada, kui tahan? Phalun... Võiks ju ometi mingi tänutunnegi olla ja nii edasi. Nii oleks õige, nii peaks. Aga see oleks võlts. Ma ei ole nõus jälle nende vanade maskide taha pugema.

Kui nüüd veidi aega tagasi mõtlesin asjadele, mis mind veel aasta tagasi - nii hiljuti! - huvitasid, ja isegi üllatusin ükskõiksusest, millega neisse nüüd suhtun, sain aru, et tegelikult ma olengi muutunud. (Ei, see tegelikult ka ei ole seotud PH hiljutise postitusega sarnasel teemal, ma jõudsin ise selleni) Mind ei kisu enam mõõgatrenni, ma ei kipu enam kõigile tõestama, et ma saan hakkama, olen võimeline, mind ei maksa alahinnata. Milleks see? Pigem teen ja olen omaette, kui keegi märkab, siis märgaku, aga jah... Ju ma olen rahulikumaks jäänud. Ma muidugi ei tea, kuidas see teistele tundub.

Üldiselt toimusid siis Tallinna tantsuklubi, Idatee kokkusaamine, Ordu seminar ja sünnipäev.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

aaaa,meie Tho on suureks kasvanud...Tegelikult on see ju isegi tore, et sind enam vanad asjad ei huvita, see tähendab, et tekib ruumi uute tunnete ja huvialade jaoks.
Ja kodus näägutamise asja tean ma ise ka omast käest. See on üks peamisi põhjuseid miks Tartu tahan. Naudi oma toredat elu !
Liina

Tho ütles ...

Vale on öelda, et ei huvita. Põnev on ikka, aga need pole enam eluliselt vajalikud. Eelkõige räägin siin mõõgatrennist hetkel.

Anonüümne ütles ...

Sa oled muutunud tõesti rahulikumaks(tasakaalukamaks). Sisemiselt.
Aga see on tore.

Elo