7. oktoober 2007

Tegemised + mõned mõtted

Kui ma koju olin läinud, siis õudus jätkus, aga sellest ma rohkem ei räägi. Piisavalt palju aega möödas ka juba. Igal juhul käisin ma siiski tol õhtul Tantsuklubis, kus oli väga vahva. Avastasin, et ma päris tuhm polegi, mäletan niiviisi pooleldi juba osasid tantse. Tore oli tantsida, kuigi ma päris lõpuni ei olnud, sest ei jaksanud lihtsalt.

Neljapäeva õhtul oli ristimine. Selle hulka kuulusid rivistumine purskkaevu ette, seal anekdoodi lavastamine (eesmärgiga "aeltere skandinavisten" naerma ajada), kui see ei õnnestunud, siis kuulamine, kuidas Jert (tegelikult siis Gert) neile anekdooti räägib (mis õnnestus), Rüütli tänaval A-Ha imiteerimine (mina olin trummar, tagusin ämbrit), võõrastele tänaval imelike fraaside õpetamine ja vanne Gustav Adolfi juures. Pärast jätkus pidu skandinavistika raamatukogus kahte sorti Aliase, tee, booli, porgandi ja kookidega. Kui koju läksin (teised otsustasid teha enam-vähem ühise suitsupausi õues), oli peahoone esine paksult rahvast täis ja valmistuti rongkäiguks. Ilus oli vaadata korporatsioonide esindusi - kõige ees lipp, tema järel rivides korporandid, kõik linditatud ja mütsitatud, esimesel real mõnikord rapiiridki püsti käes. Iiluus!

Reede hommikul loengusse ei läinud. Ma ei ole kindel, kas loeng toimus, kui nüüd takkajärgi mõelda. Ärkasin igal juhul paarkümmend minutit enne selle algust ja mõtlesin, et pole väärt pingutamist ja söömata tormamist. Selle asemel võtsin endale aja et teha kõlatööd, pesta pesu ja teha muud vajalikku ja juba pikemat aega mind ootavat. Kuueks üritasin linna jõuda, lootsin, et saan üliõpilasesindusest läbi hüpata ja omalegi selle ilusa valge tekli osta, enne kui filmimaratonile lähen, aga võta näpust. Mina ja minu tuult täis pea olid ära unustanud, et tegemist on siiski aastapäeva tähistamise ajaga ja esindus oli olnud avatud ainult kaheteistkümneni. ega's midagi - läksin Urgu, teadmisega, et seitsmeks sinna ja siis terve üü üleval olla. Hommikul otse bussi peale, sest rongile poleks enam jõudnud. Suvaline buss Tallinna suunal oli parajasti ees.

Peale vanemate juurest läbi käimist sain kingad ostetud (vanadel oli talla alla juba auk tulnud) ja läksin Mustamäele. Siis hakkasid asjad järjest valmis saama - kõigepealt said Oti kuue varrukad kitsamaks tehtud, siis Britale mõeldud kõlavöö ära lõpetatud... Nii just peabki, hulk töid sai nimekirjast maha. Valmis sai ka tekst, mida kasutada reklaamlipikuna tellimuseta tehtavate vööde küljes, nii igaks juhuks. Tagasi minnes hakkan vist õmblema.

Tegevust on mõnusalt palju.

Tegelikult ei tahtnud ma praegu küll susugi ainult ettekannet teha oma tegemistest, vaid veidi mõtteid ka mõlgutada. Nimelt, Tallinnas bussi pealt maha tulnud, jahmatasin veidi. Peaks nagu olema tuttav koht, tutttav ümbrus, kõik hooned oleks nagu ka olemas, aga... Kuigadi varemmärkamatult hall ja kandiline ja kõle oli see mulje, mis mulle jäi. Esimene mõte - tahan Tartusse tagasi. Poleks kunagi osanud arvata, et Tartu nii inimliku ja armsa mulje võib jätta, et sinna tagasi igatsen. Ma teadsin ainult, et seal on see miski olemas - kõik rääkisid sellest, aga ma ei olnud seda tajunud. Nüüd ma tean. See hiilib sedasi ligi, et arugi ei saa, enne kui seda enam pole. Veider.

Aga nüüd bussile. Päikest!

2 kommentaari:

Kerli Kostin ütles ...

Nonäed, ma olen AASTAID väitnud, et Tartus on see MISKI!
Ha, nüüd taipasid sina ka:)

Tho ütles ...

Ma pigem sain aru, mis see on. Ma _teadsin_ mõistusega seda enne ka, aga polnud kogenud.

A la sa tead, et tuli on kuum, aga sa ei tea, mida see tähendab, enne kui oled käe (vms) ära kõrvetanud.