Vässu

Nüüd istun siis Kohvikus ja mõtlen, et peaks minema koju kõlama või õmblema. Või tegema kokkuvõtet viikingiaegsest Norrast. Homme peaks seda presenteerima. Õnneks on materjal olemas ja norrakeelne, nii et midagi võib isegi välja tulla. Üldiselt tunnen ennast norra keele tundides nagu tumm. Mulle öeldust saan enamasti aru, kirjalikke ülesandeid (grammatika) suudan teha, kuigi mõnede vigadega, aga rääkida ei oska. Välja arvatud teistele järgi korrata - isegi ettelugemine on keeruline. Veidi nõme tunne tekib - see on mu peaaine ja just selles olen ma kõige nõrgem.

Ei tea, täna on NKK teeõhtu, aga ma vist ei lähe sinna. Igale poole ju ei jõua.

Käisin üliõpilasesinduses ära - tuli välja, et teklid igas vähegi normaalsemas suuruses on otsas. Küsiti meiliaadressi, lubati teada anda, kui juurde tuleb. Olevat juba tellitud. Seegi hea.

Õues on külm, kodus ka, sest ma ei taha eriti kütta. Muidu hakkab külmkapp tilkuma. Tegelikult tuleks ta ära sulatada ja siis korda reguleerida, et uks korralikult kinni käiks. Ja siis tuleks teha veel kataloogi sobivad kõlamustrid (ja kataloog ise ka, kui juba nii võtta). Ja lõngapoodi tuleks minna, et tööd ette osta. Aga samas võiks enne poolikud projektid ära teha. Õmmelda, kõlada, tikkida... Oeh.

Ja ma olen nii väsinud. Magamatuses ei saa asi olla - kaks ööd järjest on küllat piisavalt und saanud, aga jaksu pole jällegi. Tahan puhkust. Tahan nii nädalakesegi elada nii, et ei pea süüa tegema, pesu pesema, loengutes käima, vaid kõik see tehakse minu eest ära ja ma saan lihtsalt logeleda või tegeleda asjadega, mis mulle meeldivad. Olla ainult mina ise, mitte iga teine hetk maski taha pugeda, nagu tarvis on. (Sellepärast on tarvis, et muidu ma ju ei jõuakski enam-vähem ühessegi loengusse, magaksin pooled päevad maha jne. Praegu südametunnistus ei luba.) Tallinnat ennast ma ei igatse, küll aga inimesi. Erikuradiammu pole näinud seda "oma" rahvast ja ei tea, millal näengi.

Ja kardan, et kas nad on siis ikka veel "omad", või on vahepeal võõraks jäänud.

Oeh.