14. november 2007

Blöäh.

Kõlasin eile (tegelikult vist üleeile) täiesti jubedalt. Kui nüüd seda üle vaatan. Aga tol hetkel tundus see õige. Mine tea, äkki oligi, mitte ainult ei tundunud. Nii haiget pole ammu saanud.

Tegelikult tahtsin rääkida paar sõna sellest, kuidas ma ei salli seda tunnet igal hommikul, et olen sama väsinud kui magama minnes, öösel magada õieti ei saa. Järelikult pole väsimus unest (ega selline, mida uni võiks ravida), vaid on niisama. Igal hommikul vaatan, et algab järjekordne hall päev, see tuleb hambad ristis ära kannatada. Igal õhtul haarab kohutav kurbus, et möödunud päeval polnud milelgi üle rõõmustada. Ja rõõm, et üks neist jubedatest päevadest selles pikas-pikas rivis on jälle möödas. Et päris ametlik vaheaeg on jälle ühe päeva võrra lähemal. Aga kas see on ainult minu isiklik luul, et tegelikult ei peaks iga päev nõudma hambad ristis ärakannatamist?

Veidi hiljem: lugesin just, mida ma eelmisel aastal umbes samal ajal arvasin. Kust ma toona selle energia võtsin? Kas on asi trennis, tihedamas läbikäimises väga heade sõpradega (kellest nii mõnedki on Tallinnasse jäänud) ja praeguses üldises... kohatuses, kuulumatuses? Pole aimugi. Jääb üle ainult vastu pidada. Alati.

1 kommentaar:

Unknown ütles ...

Kusjuures! On lausa teaduslikult tõestatud, et trenni tegemine aitab stressi ära hoida, teeb õnnelikumaks, parandab seedimist ja isegi näonahka :D

Aga tegelt- mul näiteks eile tõstis Sõpruse puiestee oma "Kõik inimesed on ilusad ja head" tuju.

Ja ära muretse, aasta pärast on teid seal Tartus ju hulgi.