Aga vahepeal...

Nüüd on siis esmaspäev. Ma olen juba oma kolm ja pool tundi vist raamatukogus istunud ja miljoni asjaga tegelenud.

Aga vahepeal oleksin ma äärepealt auto alla jäänud. See oli ehmatav. Praegu sealsamas teed ületades on kõhe tunne ikka veel. Seda enam, et nägin täna vist jälle todasama džiipi. Jälle enda poolt vaadatuna teises reas. *võdin*

Aga vahepeal külmus mul aiavärava lukk ära. Seda hetkel, kui ma pidin jooksma võimalikult kiiresti malevasse. Seejuures piisavalt põhjalikult külmus, et oli vaja üle värava ronida. Huvitav, ega naabrid Antsule ei rääkiud, et mingid käisid üle värava ronimas?

Aga vahepeal käisin ma laskmas. Oli vahva. Prillid on tohutu segav faktor selle juures.

Aga vahepeal olen ma veel kõlatööd teinud, täitsa hulga. Pool vööd on valmis. Umbes.

Aga siis tuli mulle nüüd meelde, et homseks peab olema paar lauset norra keeles mignisuguse aktuaalse uudise kohta. Mis tähendab, et ma pean lehti lugema.

Veidi hiljem: Orkut ei ole meie sõber. Jätke see endale meelde. Ei ole tore.