*

Jee! Öeldakse küll, et ära hõiska enne õhtut, aga õhtul ma ju enam ei pääse hõiskama. Nimelt on mul jälle inimese moodi olla - hommikul sain kraps üles ja nii edasi. Ainult et laulma peab täna vist hakkama. Aga äkki ei pea ka...

Nii jah. Vahepeal oli elu lihtsalt hall ja igav ja kurb ja masendav ja ilm kah selline tatine ja nii edasi. Nüüd on veidike krõpsum külm juba, pisuke lumekirme ka maas...

Kahju ainult, et koju jõudes peab kohe kibekähku koristama hakkama. Põhjalikult, sest kui homme õhtul Tallinnasse sõidan, jääb 1. kuupäev sellele ajale, kui ma olen Tallinnas, mis tähendab, et peremees peab ise tulema näite vaatama ja siis peab kõik olema nii puhas et tolmukübetki kusagil näha pole. Tüütu, teate.

Vahepeal sai BVÕ läbi. Metsas oli tore, eriti külm õnnekombel polnudki. Kaks puudu olnud Ristikivi raamatut said läbi loetud (esimese hingetõmbega, loomulikult). Rohkem nagu polegi midagi...

Päikest!