Ja ongi läbi see pisike puhkus. Kolm vaba päeva annavad parasjagu aega, et mõelda ja teha neid asju mis tarvis on, ilma et tegemataolemise igavus maad võtma asuks.

Seda enam, et mõnes mõttes on need kolm päeva olnud toredaimad yle tyki aja.

Kolmapäeval oli tantsuklubi, kuhu oli tulnud ka Tartu rahvast, näiteks UV. Lisaks olid seal omainimestest veel Egle ja Liis. See tegi kokku juba neli "meie rahvast" ja meil oli lõbus. Piisavalt lõbus, et yle ääre ajavast rõõmust joosta hoovi ja seal niisama hypata ja karata, kilgates nagu väiksed. Mõnda inimest ei olnud kyll - mis teha kui kauged maad kutsuvad. Mõned tartu-tallinlased olid ka puudu, näiteks Tantsujumal. Mõned tegid ootamatuid avaldusi-yllatusi, mis päeva/õhtu veelgi toredamaks muutsid. Lisada sellele veel muinasjutuline mööda tänavaid hulkumine yksi tyhjas Tallinna vanalinnas ja ei oskagi enam öelda, kas paremaks saab minna. (On tantse, mida tantsitakse ainult yksi... Ma vist leidsin mõned sellised)

Neljapäeva magasin maha. Sõna ysna otseses mõttes, sest kui lõpuks ärkasin oli kell pool kaks ja mind ootas ees... poetuur. Sest mis sa hing ikka ära teed, kui uusi teksasid vaja on. Minule iseloomulikult ma neid õigest kohast ei leidnud. Muid vastava keti poode parasjagu meelde ei tulnud, kuid raha kulus siiski rohkem kui tohtinuks. Ah jaa, ilmselt käisin kunagi umbes siis ka Sytiste teel - kaks suurt firmat arvavad, et mul on sinna lähem ja meeldivam minna kui Kristiine keskusesse, kus nyyd ka postkontor olemas on. Ja siis tuligi reede.

Päev algas nimelt värvimuutusega - oi kui rahul ma endaga nyyd olen. Tsipake harjumatu on ka, aga see nali oli kyll oma hinda väärt, iga viimast kui krooni. Ja õhtupoole sai Jõelähtmele. Esiteks. Kuna minuga sama auto peal olid ka Leanne ja yks valgevene torupillimeister, polnud midagi loomulikumat kui minna edasi vaatama yht filmi lõunapoolsete mägede naistest - Albaania oli vist põhiline riik seal. Riigi nimi polnudki oluline, film rääkis nende rahvaste elust ja lauludest. Yhele oleks see meeldinud - eriti siis, kui talupoeg mäenõlval seletas, kuidas lauldes on oluline ainult vabadus, mitte hääl, sõnade või viisi meelespidamine. Kuid koos filmiga ei lõppenud veel õhtu, hoopiski mitte. Sest edasi läks kogunenud rahvas Muusikamajja, kus sai laulda. Naisi oli kahjuks hästi vähekene, nii et võidutsesid meestelaulud. Vahele õnnestus laulda neljakesti yks naistelaul ka - kohal olid nimelt isegi Annika ja Pille. Filmilt leidsin ka Kerli, kellel lõpuks öömaja vaja oli. Tolleks hetkeks tundus laupäev juba pilgeni täis planeeritud olema.

Aga uni murdis mu maha. Loobusin samahästi kui kõigist planeeritud tegevustest kohe - kell oli juba liiga palju. Ainult mardilaada mõte ei jätnud rahule veel. Käisime surnuaial - hingedeaeg ju - ja pärast oli isa nõus mu isegi õigsse kohta ära viskama, sest nende endi tee viis samuti sinnakanti. Kuid poes (kuhu ma kaasa läksin, et mõned vajalikud asjad saada vanemate kulul...) leidsin seeliku, mis kustutas igasuguse mõtte mardilaadast. Pole ju mõtet sinna minna, kui nagunii pole raha, et midagi osta. Või õigupoolest ei tohi lihtsalt rohkem kulutada.

Mina olen rahul. Vähemalt selle osaga.

Millega ma nii rahul ei ole - maailmas on endiselt piiratud hulk õnne. See, et mina olen õnnelikum, tundub automaatselt kaasa toovat mõnede teiste tujulanguse. Kurb on.

Endiselt olen maalt ja hobusega, kuigi mulle näidati veel mõnda huvitavat vaatenurka sellele teemale.

Päikest sele pika jutujoru lõppu!