mälestustest

Elu on syrr. Elu seisneb hallis udus, millest aegajalt ilmuvad tuttavamad ja vähemtuttavamad, meeldivamad ja ebameeldivamad näod, tahavad raamatuid osta või minust midagi saada. Yhelgi pole laule laulda või jutte rääkida - pole aegagi. See hall udu kõigub koos minuga. Kõigub kõik juba nädal otsa, seitse päeva. Elu on nagu unenägu ja unenäod meenutavad pigem päriselu. Unistustest ja unenägudest kokku saaks täiesti arvestatava elu. Kui ma aktiivselt midagi ei tee, kipub pilk ära klaasistuma ja minevikustseenid võimust võtma. Päiksepaiste Hall-linna halli linnamyyri ääres ja punane mantel selle kiirtest soe. Lumesadu Balti jaamas ja kollane roos yhest teisest elust. Telgi sinine valgus just enne jaaniööd. Oranž õhtupimedus suve ja sygise piiril jõe ääres. Pärispimedus mulluse talve öödel, muuhulgas sellel poolkevadisel mille ajal saadetud sõnumi teksti olen kyll unustanud, aga mõtet unustada ei suuda, kahjuks. Kõnelemisraskused yhel muul ööl yhes võõras telgis ja unenägudeta uni mis seejärel võimust võttis. Kylma jõe selge vulin kaugel põhjas kahe mäe ja kahe riigi vahel. Yhe teise vee sama kylm ja selge vulin Inaris. Yks hoopis ammune puu yhe hoopis vana torni juures ysna vana linna piiri ääres ja see hiiumaa vöö rohelise kaelarätiga. Samavõrd ilmahulgus kui aasta ja kuu hiljem lõunapoolses linnas lõkkevalgel yht kontserti kuulates. Ja uuemad - kylmkarge ja tuuline saar, kus ma parajasti kedagi ei näinud (kuigi ise ma vist nägemata polnud...). See jabur õnnetunne mööda Falgi tänavat Hirvepargist eraldavat servaplatide rida libedaga alla joostes-hypates. Silmavesi mere ääres suvel. Ja seesama meri hoopis teisel ajal ja kohas, raudrohi ymberringi ja palavus päikesest ning jalgrattasõidust. Jõe lõputu voolamine mitmel erineval ajal ja kohas. Mitme erineva jõe. Mere lõputu kohin veel mitmemates aegades ja kohtades. Kahe mere. Vere kohin mu kõrvus toona põhjanaabrite kolmandal liinil - see on ka pea ainus mida tollest õhtust mäletan. Sama vere hoopis teine kohin kui endale sakilise kööginoaga sisse lõikasin, singist mööda. Tähtede ja kuu valgus, kui ma esimest korda Kassinurmele sattununa avastasin et ka nende valgus võib varje heita. Haldajaid täis pea toona. Yks teine öö sealsamas lähedal, yksi ja tuleta, ainsaks soojuseks teest pooltyhi termos. Puusilm, mis toona aknast sisse vaatas. Kõik need "Persekah, minalähen, minariskin, mindeihuvita enam!"-meeleolud, millest yks mu Kassinurmelt Tartusse viis. Ja teine, mida ei saanudki ära lahendatud, kui ma olin just eelmise töökoha vastu võtnud. Ja veel mitmed korrad, kus need on jäänudki ainult meeleoludeks sest homselgi päeval on vaja olla tööl ja talvel ei saa magamiskotiga kuuse alla jääda.

Seda kõike on palju. Igayks neist mälestustest lubaks end yle mitme masinakirjalehekylje lahti kirjutada ega ytleks ometi midagi mitte kellelegi. Ja ometigi on see ainult murdosa kõige selgematestki, mis mul alles on. Kilde, juppe, faktikesi on veel nii määratult rohkem, et pole ime et pea raskus tuikuma võtab.

Ja maailm kõigub edasi.