8. jaanuar 2009

näkkunaer

Tahaks maailmale näkku irvitada. Pea pysti, selg sirge, irvitada näkku sellele hallile maailmale, kus mul ei ole sinist siunahkset peapaela ja punaseid tikandeid valgetel käiseotstel. Sellele maailmale, kus ma ei ole mitte kellegi unenägu, kuid nii paljud jalutavad ringi minu omades. Jah, irvitada veel ja veel ja aina maniakaalsemalt, kui mind loobitakse yha järgmiste ja järgmiste jälgedega selle unedes, keda ma tänagi unes nägin. Laptuud tantsimas, et te teaksite. Veidi kohmetult avastamas, et ta polegi yksi seal keset ringi vaid me tantsime, oodi õnnele ja rõõmule ja leidmisele. Mind mu istekohale saatmas, kui tants läbi sai, ja siis ise ka sinna jäämas. See leidmine, nagu see oli tunamullusel mahlakuu varaööl. Seda ma unes just nägingi - leidmist.

Aga need katsumused peavad mu vastu puruks lendama nagu lödikskeedetud juurvilja visataks vastu kivi. Või tooreid mune või mädatomateid. Ja ma ise lähen edasi yle ja läbi tolle liga, ja naeran. Sest mulle ei ole jäänud midagi kaotada. Lootus keelati ammu ära ja kuigi seda aastavahetus natuke salaja mu ellu smuugeldas (pange te tähele, edaspidi kulub see sõna lihtsalt muugeldamiseks), tuli hingepolitsei ja konfiskeeris salakauba. Mulle pole jäänud midagi kaotada. On jäänud ainult vastu pidada. Enam pole palju.

Mis pärast saab, sellele ma ei mõtle. Sest ma ei tea, mis juhtub enne pärastist ja... Ma keeldun uskumast, et mingit "enne pärastist" ei tule. Peab. Nii öeldi.

Kail, heh, kail. Sookail. Kas sa näed ennast temana või on Kail lihtsalt ideaal mõne mõru noodiga? Juhuseid polevat olemas. Miks ma siis pean juba ammu sookailu lõhna samahästi kui kõige paremaks - sellist suvisest rabast pärinevat?

Peaks need mõtted ära lõpetama ja ennast hingepolitseile yles andma. Ylemõtlemine pole kunagi kasu toonud. Lootus on mõeldud ainult väga tugevatele, kes suudaksid selle purunemist taluda.

Elu on syrr. Alates koju jõudmisest peale aastavahetust käib mul pea ringi. Vahelduva eduga, otse peale ärkamist vähem, muidu rohkem. Pidevalt oleks justkui väga kõikuval laeval. Nii ma siis tuigungi siin leti taga ja yritan jätta muljet, et ei tuigu sugugi. Või kes teab, kas ma tegelikult kõigun või mitte, kysinud pole ja kysida pole kellegilt. Kõik toimub, kui ma pysti pysin. Kas nii?

Kylm on ka, aga see on sellepärast et ma olen jälle yleval korrusel. Siin on kassakoht otse ventilatsiooni ees. Edasi, aina edasi, rääkides ei-tea-millest ja ostes raamatuid ja olles sunnitud mõtlema puhkusele. Nad tahavad ju teada, kunas ma puhata tahan. Kui vähegi veab, ootab mind suvel ees yks retk. Sotahuuto ja Folgi vahel ilmselt. Kui ma ennast kokku suudan võtta ja elu midagi huvitavat ei tee.

Kommentaare ei ole: