uite

Nii paljud asjad on valesti, viltu ja imelikud viimasel ajal, et millegi õigesti olemine ja hästi minemine oleks ime.

Ma mõtlen vist yhe inimese "kehakaalule" rohkem kui hea oleks, ja see on mingeid asju muutnud tunduvalt rohkem, kui ma arvata oskasin. Nii vähemalt arvasin ma tol hetkel, kui muutused maailmamõistmises kohale hakkasid jõudma. Nyyd ma enam nii kindel ei ole. Järjest ahvatlevam paistab perspektiiv kasutada yhe inimese peal "Dyyni nuga", (sest paremini ma seda öelda ei oska), aga vähegi hea paistab see mõte samas ainult yksinda kodus olles.

Jäin arvutist yhte vana pilti vaatama, mida seal enam ammu olemas olla ei tohiks. Yks mustvalge, kassiga. Seda vaadates tuli uuesti meelde, miks nii oli. Ei kahetse, et ära ei kustutanud, kuigi (hästi fokusseeritud!) silmadesse jäin vaatama kauemaks kui kymmekond sydamelööki, midagi mõtlemata, ainult igatsedes.

Järjest kindlamat kuju hakkab võtma ka seisukoht olukorra kohta: võibolla peakski lihtsalt... laskma asjadel juhtuda ja vaatama, mis välja tuleb. Kõik ei paista enam ammu, nagu tuleks välja just see, mida ma tahan, aga valik on selge (kuigi mitte lihtne): võtta taas kätte juhtimine, tyyrida eemale asjadest, mis ei ole nii nagu ma tahaks ja painutada teisi nii, et nad oleksid rohkem meeltmööda; või siis lasta minna ja loota, et see mis tuleb on ka hea.

Ma ei suuda lihtsalt uskuda, et midagi juhuslikult tulevat saaks olla nii hea kui esimese variandi õnnestumine ja sihtkoht. Yks õrnõbluke perspektiiv on veel - lasta minna ja edasi loota suuta. Aga see on keeruline nagu noetera pidi käimine.

Jah, ma mõtlengi viimasel ajal neist asjust liiga palju. Igatsen... maeitea, kindlat ja muutumatut tulevikku teada. Võimatu, mhm. Igatseda võib ikka. Ja meenutada - sest mälestusi, mida kapist välja võetakse ja tolmust puhtaks poleeritakse, on keeruline võtta. (Vihmane aprilliõhtu, päikseline Suur Reede, pöörane mai põhjas ja vähempöörane tollalhomne öö, uute krabinate ja kogemustega, yksik sõnum vist novembris, mida ma toona tegelikult veel kooljakuuks ei öelnud, isegi yks teine sama päikseline mai siinsamas kindlusmäel ja saarmas Pirita jõe kaarega silla juures...) Pimedad kohad kyll, nii palju ei tohi meenutada, hingamine jääb kinni.

Igatsen veel nii mõndagi ja unistan ka yhestteisest.

Hiljuti panid vanemad ylesse kotikese, kuhu ma siis peaksin pistma on "jõulusoovid". Aga ka oma vägagi reaalseid-materiaalseid unistusi ei saa ma hästi sinna kirja panna, sest hetkel käivad need kaugelt yle võimaluste ja teiseks - need on kõik hirmus konkreetsed asjad, mida ilma minuta hästi ei saa. Sest kuidas ma kirjutan sinna näiteks "Jyri kihelkonna mustad nahksed tantsukingad, neid saab sealt ja sealt, maksavad umbes niipalju, lähemat infot saab sealt ja sealt, ja peavad olema kindlasti nii- ja naasugused." See on kõik asi, mida ma saan kohale minnes ise rääkida, aga kellelegi teisele selle info põhjal midagi hankida oleks kyllalt pimesi kobamine. Ylejäänud kraam on samasugune, kusjuures kõik võib kannatada niikaua, kuni ma ise need finantsid kusagilt leian. Lisaks tundub häbematu anda teistele nimekiri, et tahan seda ja teist, kui ma ise olen see kuu suisa nii vaene, et jõulukingid jäävad vist ära.

Töö juures ollakse ka nõmedad. Mitte konkreetselt ja sihilikult minu vastu, vaid asjad on lihsalt lollisti kujunenud. Hirmsasti tahaks ametlikuks aastavahetuseks jälle SMS'ga kuhugi minna, aga et ma õigeks ajaks ei teadnud, mis päevi mul tarvis on, jäin kõigist ilma. Totter on nii 31. kui 1. tööl olla. Ei tea, peab transporti uurima - sest päriselt ei saa minu kangekaelsuse juures välistada ka varianti, et ma 31. peale tööd siiski kohale lähen.

Käisin lauamänge mängimas ja sain yhtlasi kirja järjekordse laksu "eestionväiket". Sellest hetkel piisab.