24. detsember 2009

talve keskosa

Täna tähistatakse jõule. Jäin selle yle mõtlema, nii koristamise ja muu vahele. Sain aru, et ma ei mõista yhte gruppi inimesi yldse - neid, kes jõule sellepärat ei salli, et vuih, nii kristlik pyha. Neid, kellel selle tõttu midagi jõulude vastu on, et hirmus kommerts käib ja poolkohustuslikud käigud siia ja sinna ja kolmandasse kohta, pluss meeletu kingiostlemine, neid ma mõistan kyll, nendega olen isegi umbes 75 või veidi enama protsendi osas nõus. (Ylejäänud osa ei kiida ka toimuvat ydini heaks, aga arvab, et korra aastas ju võib.)

Ilmselt on asi osaliselt selles, kuidas meie peres jõule tähistatakse - ja mulle tundub, et see on kyllatki keskmine-tavaline Eestis. On kuusk, on kingitused, on suuremat sorti õhtusöök, mille peale paar päeva ette mõtlema hakatakse. Varem olid detsembrikuu ajal ka päkapikud. On yleyldiselt tore olemine, on pyha. Mida ei ole, on ristiusklik kirikuskäimine, jõululaps sõimes ja kõik see muu padajann. (Ma täpselt muidugi ei tea, mis sinna juurde veel võib käia, lihtsalt pole kursis - ainult yks yleskasvamine ju:D) Kõige selle tõttu on jõulud lihtsalt yks tore aeg, saab asjad ilusaks teha, kodu lõhnab mõnusasti kuuselikult, piparkoogid ja kingitused (ainult siis, kui tead, mida võiks kinkida. Keeldun niisama midagi mõttetut kuuse alla panemast.) ja eelkõige lumi. Jõuluvana... noh, tema käis viimati siis, kui õde veel asja ära ei teadnud.

Lugesin mingi hetk yhte vahutamist teemal koolide jõulukontserdid kirikutes. Meie koolis olid need ka, vähemalt gymnaasiumiajal. Austet vahutaja nägi probleemi selles, et kontsert kohustuslik ja äkist solvab ikkagi kellegi usutunnistust ja nii edasi. Mina ei näe probleemi, päris mitmel põhjusel. Kunst kui kultuuriylene nähtus on neist ilmselt olulisim. Esiteks on paljud kiriku seest lihtsalt silmale ilusad vaadata, ja nii mõnedki kujud ja altarid ja värgid väärivad minu meelest austust juba ainuyksi seetõttu, et on hästi tehtud - palju aega ja vaeva nähtud ning tegija väärib selle eest kiitust. Asjaväline inimene ei pruugi kõiki tähendusi säärasest tööst välja lugeda kyll, aga tõeliselt heaks võib kunsti pidada minu arvates just siis, kui ta meeldib ka "välisvaatlejale," kui ta eesmärk ei ole mitte olla ilus ja huvitav väheste valitute jaoks, kes koodi tunnevad, vaid anda midagi ka neile, kes ei tunne. (Mis ei tähenda, et erinevate mõtteilmade kooditundmine oleks mõttetu, see annab ikkagi sygavama arusaamise meistri sõnumist, aga see ei peaks olema kohustuslik töö nautimiseks.) Teiseks tundub mulle, et akustika vist kärab ka põhjusena, miks kontserti võib kirkus pidada. (Päris kindel ei ole muidugi. Aga kooliaulasse ei mahu kõik rahvas nagunii ära ja kontserdisaalide rent on padukallis.) Ja miks mitte kusagil metsas või aasa peal? Aga need asjad toimuvad ju talvel ja võtavad terve tyki aega. Mina ei tahaks kyll esimese klassi põngerjat tunniks-pooleteiseks lume sisse seisma panna. Palju seda lund nyyd tavaliselt on, on eraldi kysimus, aga talvised temperatuurid jäävad siiski vähemalt mõneks ajaks veel sellise ettevõtmise jaoks liiga madalaks. Seinad hoiavad vähemalt tuule kinni.
Ja yldsegi, kord aastas ju võib võtta ette ka kokkupuute teistsuguse maailmanägemisega, kahju ei tee see kellelegi - ja see, kes kardab, et selline asi võib ju mõne hoopis teise usku pöörata, ei paista omaenda mõtetes just väga tugevalt seisvat.

Nii. Asi sai nyyd kyll võibolla veidike torkiv ja lõunalauda sobimatu, aga kesse käsib lõunalauas lugeda. Sain ehk vähemalt selle torkimise sydamelt ära rääkida. Aga häid pyhi ja päikeseootust! (Laiali saadetud kaartidele kirjutasin ka, et häid pyhi - kellele milliseid siis parajasti.)

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ühinen ka kultuuri- ja pühadetolerantsiga. Kui täitsa rahulikult pealt vaadata või suisa tähistada meie kultuuriruumis ette tulevaid pühi (minu arvates on mardipäevaselt koolides muusikatunnis seda mardi-küüned-külmetavat ka üpris vastuvaidlemata pidanud jorisema), siis ei juhtu lapsega midagi muud hullu, kui et saab targemaks ja mõistab ennast taustal teiste märksa paremini määratleda, kui vaja, ka eristada. Kes kinki tahab kuuse alla poetada, mõelgu pisut ka kristmas-traditsiooni peale. Kui ei taha, telligu näärisokk, tehku õlekrässi ja joogu kalja. Ootame päikese taassündi neil põhjamaadel ju südames kõik, ka need, kes sisult kristlased. Ning ülepea kristluse- ja maausuvabadele kodanikele - Klaus on ka pühak-traditsiooni hulka kuuluv vanake, mitte kokakoola maskott. Mitte alahinnata. Tunne oma legende, siis ei pea naerualuseks jääma :)

Ning võtke pühitsemist südamega, ükskõik, mis traditsiooni järgi siis lähedane tundub. Otsige kodusoojust, leppimist, lootusi-ootusi ning võimalust korraks niisama puhata ja rõõmustada. Häid pikki pühi kõigile!

Mari ütles ...

hmm. mina vist kuulun nende inimeste sekka, kes meeleldi külastavad kord aastas sugulasi, kelle juurde muidu nagu erilist põhjust minna pole (pole väga külastaja tüüp) ja kingituste tegemine ei pea olema alati väga kommertsiga seotud...

kontserdid kirikus - asi, mis oli on ja jääb, ma arvan. esimese klassi jõnglastele on kinldasti ühe koha peal seismine ka nelja seina vahel mitte väga külmas kirikus üsna tüütu tegevus. niisiis tuleb nad ise esinema panna. siin on üks keeruline konks ka selles, et see kohapeal seismine/istumine võib anda 2 erinevat efekti lastele tulevikus: need, kellele tundub see eriti vastumeelne ning väldivad kirikusse sattumist ning teised, kellele seostub kirikus kontserdi kuulamine siiski millegi mõnusaga ning nad teinekord lähvad kasvõi traditsiooni jätkamise või lapsepõlve tagasisaamise mõttes pühade ajal kirikusse. ma kuulun selle viimase grupi inimeste sekka vist...

kirikud on minumeelest suht ammu juba kuidagi sekulaseerunud(on see nüüd õige sõna?), ei peaks kedagi riivama mõni kontserdikene.

kena jõuluaega olen sulle juba soovinud, ja tänks, et tutvustasid seda kapuutsi tutvustamise eest ;)