veel arutlust

Kõige hullemad kahtlused said kinnitust, aga ma ei ole mitte selle pärast kurb. Vastupidi, mõnes mõttes on heagi, et nii - oli ka aeg juba ju. Mina oleks hiljaks jäänud, juba puhtalt oma nooruse tõttu. (Jaah, muide, ma tegelikult ka olen nende asjade yle mõelnud, nii paari aasta eest. Et kas ja kuidas välja mängiks.)

Kurb olen... ilmselt kõige pärast. Endas meeletult pettunud. Vist. Ma pole veel otsustanud, kuidas kõigesse edasi suhtuda. Nyyd näen isegi mina, et siin veel midagi loota oleks juba psyhh-abi nõudev erijuhtum ilmselt, aga ma ei ole nõus oma tavaliselt usaldusväärset sisetunnet nii kergesti maha kandma.

Kurb olen selle pärast ka, et ma ei näe yhtegi võimalust, kuidas teda tule-inimest elust mitte päris välja kaotada. Sest ma tõesti tahaksin temaga suhtlemist jätkata, sest nii huvitav on olnud. Oli. Mida iganes. Saaks olla. Võiks olla. Aga ma annan endale aru, kuivõrd ebasoovitav isik ma olen.

Ja kohati tundub, et lisaks ebasoovitavale isikule mõne koha pealt ka mantlipärija. Vähemalt mõne, kui mitte enama. Aga seda, kui mitmes osas, näitab aeg. Nii lähema viie-kymne aasta jooksul ilmselt. Viiega peaks asjad selged olema, kymnega võib aja edasiveeremist loota.

Aga kuni midagi drastilist juhtuma peaks, olen yhest kyljest siis puudega. Pihladega, kui valida antakse.

Ja nii ma siis ulun siin yksi, kui teised pidutsevad-lõbutsevad-värvitsevad.